Vikerkaare eestivene erinumber: Larissa Joonas, Nikolai Karajev

Vikerkaare nr 4-5 on suures osas pühendatud eestivene kirjandusele ja kultuurile. See sisaldab Sveta Grigorjeva, P. I. Filimonovi, Igor Kotjuhi, Nikolai Karajevi ja Larissa Joonase luulet (lisaks üks Jossif Brodski "karantiini-luuletus") ning Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi proosat. Jutuks on Stalini-aegsest vene kirjandusest Eestis, eestivenelaste pühadest ja kommetest, nende elukohageograafiast, "vitriinivenelastest", Narva kogemusest, eestivene kunstist. Omaette kõrvalteemana on kaheksa inimese pandeemia-mõtisklused.

Tõlkisin Joonase ja Karajevi luulet ning kirjutasin tutvustava retsensiooni Larissa Joonase viimatisest luulekogust "Ülemaailmne sõnaelekter". Soovijad võivad neid lugeda ajakirjast (arvustuse venekeelne tõlge on olemas Larissa Joonase Facebooki-seinal.
Siinkohal kaks Nikolai Karajevi luuletust, mis Vikerkaare-valikust välja jäid, ning veel üks kimp Larissa Joonase luulet (mille tõlkimisega loodan veel jätkata).


*


NIKOLAI KARAJEV

Et võita Paabel

Kui vahetad asukohariiki,

oma kutsumust

või olemisviisi,

kui põrmuks purunevad unelmad,

kui maha jäetakse sind

või jätad sina,

kui vabaduste lõplikkust näed,

poeemi, romaani või tõlke lõpetad,

revolutsiooniga muudad korda

ja Darwini nimega huulil

tormad evolutsiooni võitlusse,

kui toimub murrang või lihtsalt murdumine

ja tuleb ruttu unustada olnu,

kõik, millega oled ammu harjunud,

kirjutad iga kord uue psalmi,

omandad uue keele.

Seda teab iga Che Guevara,

Atatürk ja Vladimir Iljitš:

hetkest, mil lendab vitriini kivi,

käivitub pöördumatu mehhanism

ja juba raugeb kõne

ja kuulda on uutmoodi speaki

(tavaliselt seda,

et unustame teid, kuid ei andesta teile).

Formatsiooni muutus nõuab keelevahetust,

kuidas muidu kirjeldada jõe uut voolusängi,

muutunud maastikke,

uusi tähtkujusid ja taevaid?

Uus maailm vajab uusi hääli.

Kaart kodeerib territooriumi,

semantika puur on lukus.

Et minna ajalukku,

peab uskuma: seniajani

pole sa teadnud sittagi.

Loodus ei salli mitut mõõdet,

mittekahesus on müüt,

binaarsus ruulib.

Oota, kuni läheb tuimaks,

aga seni las valutab.

Nõnda muutub su triumfipäev

tühjuse tuleks:

tulevikust unustab naasta

see, kes nüüd on juba uus sina,

kes räägib rahvaladina keelt,

newspeaki, LTI-d¹,

ja kõik, kel selge uusim keel,

on nüüd ja igavesti omad.

Ja vastupidi: mineviku inimestel

suu justkui vett täis.

Utiliseeritud õigekirjaga,

hieroglüüfidega, mida enam pole,

hukkub kogu see kultuur,

kogu see maailm,

kogu see jamps.

Pane telekas käima

ja kuula viimaseid uudiseid:

mida kiiremini enda eest jooksed,

seda rohkem seisad sa paigal.

Sa oled unustatud, aga sulle pole andestatud.

Uued märgid koonduvad vanaks hirmuks.

Et võita Paabel,

piisab, kui meenutada:

armastus kõneleb kõikides keeltes.

1 Lingua Tertii Imperii ehk Kolmanda Riigi Keel – Victor Klempereri kontseptsioon natsi-Saksamaal kasutusele võetud propagandistlikest keelelistest manipulatsioonidest. Tlk.

Pedro imestusväärne lugu

Ja sellega me panemegi punkti.

Ju lapsena me Pedrol meeldis käia

neil kõnnumail, kus öiti tähti vaatas,

seal istus oma pontšos ja sombreeros

ning rüüpas teed, mis rohtudest ta keetnud,

ja justkui ootas kedagi. Aeg-ajalt

ta juurde sõitsid jäiselt külmast taevast

neil vankritel, mis sügislehist tehtud,

nii helendavad inglid: nende tiivad

lõid pimeduses sädemeid kui äike,

pilk tuline ja vaikimine püha,

nad meie Pedro kõrval istet võtsid,

kuid ta ei märganud neid. «Vaat kus tobu!»

me mõlgutime. «Tantsigu cachuchat,

tequilat joogu, kitsi karjatagu,

või käigu kirikus või leidku neiu

ta endale!...» Kuid Pedro jäi põikpäiseks

kui Sõnni tähemärk. «No mis sa tahad?»

me küsisime talt. «Ma tean vaid seda,

et ootan teda. Ära tunneb minu,

me kohtusime imelises unes

just enne minu ärkamist...» «Ah, lollus!»

me ütlesime. «Pea meeles, rumal Pedro:

ei ole «teda» olemas, ei tule!

Sa vahi vähem taeva poole, tohman,

peab öösel magama!» Kuid vaikne Pedro

vaid naeratas ja noogutas ja jälle

läks oma kõrbesse. Ja näe, siis ükskord

ei naasnudki ta enam. Otsisime

kõik kohad läbi, armastime Pedrot

niivõrd, et terve ämber linaõli

meil tõrvikute peale läks — kuid tühja:

maa alla justkui oleks vajunud ta.

Ja hiljem nukrail kõrvaltänavatel

käis nutrialihamüüjate seas kõmu,

et Pedro oli kenal tähisöösel

koos noore talutüdrukuga pagend

(et Deenebis ta troonipärijanna,

see selgus alles palju aega hiljem).

*

LARISSA JOONAS

 * * *

Kõik meenutavad, ja minagi mäletan,

et hoidsin kätel pisikest poega,

ja kiigutasin teda, ja nutsin tema kohal,

sest kartsin, et temalegi saab osaks sõda,

mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna.

 * * *

Keel on kommunikatsioonivahend.

Mis sinu kaudu räägib, kui sa oma keelt räägid?

See on minu aeg,

mis mul keeles tiksub,

minu valged liiliad võrsuvad tuhmilt helendades minu keeles.

Ja sinu palverändurid hulguvad su keelt mööda, kogudes aknavalgust,

ja aknavalgus on valge ja kollane, see sulab mu keelel.

Ja minu luited, niisked, tantsivad mu keeles

inimeste varjudena, kes hulguvad ringi peaaegu ilma kraamita;

kuuma õhu karune meri

lahustub mu keelel.

Väikesed lapsed vaikivad mu keeles,

valged korstnad paiskavad pimedust välja mu keeles.

Kuid miks see taevas, mis on seal kauguses,

ta on endiselt selge ainult minu keeles,

ma ei kuule teisi sõnu, mul on keelel

minu keel, mis eksleb mu keeles.

 * * *

Tagantpoolt ei saa näoilmest aru,

aga selg on kühmus, liigutused huupi.

Meil pole kombeks rääkida tänaval

tundmatuga.

Ma ise nutsin bussis, kui isa suri.

Keegi ei tulnud ligi, kõik vaatasid kaastundlikult,

mõned pöörasid pilgu ära.

Ja mida sellega tegelikult tehagi.

Mis siin tehagi, minagi lähen mööda.

 * * *

niimoodi elasimegi üle suve,

ja siis veel natuke suve,

ja siis veel hetk suve.

ja kuhugi pole enam vaja sõita.

see on ju hea märk, kas pole?

pole midagi paremat muutumatusest.

nii näevad välja paradiisi väravad.

kui nende vahel natukeseks peatuda.

 * * *

konserveeritud mälestus

säilitab muutumatu vormi

vastavuses eksklusiivsete õigustega

omada kuju

mis on aastakümneteks mällu talletatud

sa ulatad mulle juustuvõileiva

lühikese lõunapausi ajal

me sööme ja lobiseme millestki tähtsast

Selliseks jääd sa sajanditeks.

Selliseks sa jääd, kui istutad puid,

ühe, teise,

terve mets erinevaid puid,

üks kõrgem kui teine, ja mõned isegi tavalisest rohelisemad.

Ehitad maju, ja samuti on üks

tingimata kõrgem kui teine,

selliste toredate katustega,

mille alla asuvad pääsukesed,

sajandist sajandisse,

hauvad välja pojad.

Ka punarinnad ja põõsalinnud hauvad pojad välja

sirelipõõsas sinu majade kõrval,

selles laulavad tuhanded ööbikud

sajakeelsed, nagu taevakandled.

Selliseks sa jääd, kui su pisikesed

seljakotti mahtuvad lapsed

kasvavad sinisilmseteks hiiglasteks,

valgenahalisteks ja tumedanahalisteks,

teevad oma kangelastegusid,

pööravad ümber jõgesid,

rajades sildu üle ookeanide.

Selliseks sa jääd,

alustades revolutsioone

ja neid peatades,

tõstes planeete ümber nende orbiitidel,

mis on joonestatud kindla sirkliga,

summutades leegi ja selle taas süüdates,

käies mööda lõputud maid,

kuhu on istutatud kollaseid ja valgeid lilli.

Kõik see kaob

kuskil sellessamas tulevikus,

mis muutub märkamatult minevikuks,

kuni sa ulatad mulle juustuvõileiva,

peatades aja,

mis ei suuda võita mälu.

 * * *

tõlkija erutub

mürgitatuna võõrast vaimustusest

tundmatute tundmuste mürgist

määrivate seoste raskusest

võõraste maailmade kujutistest

mis on järsku saanud omaks

* * *

kirjanikuga rääkida

on võimalik vaid pärast tema surma

siis ei kuku enam niimoodi välja

et sina loed tema raamatut

aga tema mõtleb juba teisest

 ***

Hommikuti sööb ta hirsiputru mis sarnaneb kuu silmaga

kardinatega kaetud aknad endiselt ei päästa aja eest

võltsid hommikused pisarad nagu keeldumine tunnistamast

lõputut armastust tähtsusetute kuritegude vastu

mõttetute nagu pabertaskurätikud

mida on otstarbekohaselt kasutatud.

 ***

Tavaline surm

elutseb väsinud kassikehas

mis asetseb klaviatuuri ja minu käte vahel

kuni joon hommikukohvi

ebaolulisi sõnu lugedes

igaüks meist saab surmast teadlikuks omamoodi

ja ta ei häiri enam kedagi

lihtsalt lisab kõigile jõudu

mida on vaja ülesaamiseks.

 ***

Pärast head luuletust tuleb hirm

äkki ei kirjuta sa enam midagi paremat või kirjutad lihtsalt mitte halvemini

iga kangelastegu jõu viimsel piiril tekitab ebakindluse

järgmise kangelasteo suhtes ja vastavuse võimatuse

haigusest jagu saanuna kardad retsidiivi

mida sul ilmselt ei õnnestu üle elada

hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel

et teed seda hommegi

inimene kaob elust saamata autasu

oma igahommikuste ja igaõhtuste kangelastegude eest

ja mis siin inimesest – kogu inimkond kaob samuti

ja pole teada kas ta jätab mingi jälje

või sulabki kujutlematusse lõpmatusse

mille mõte on lõpmatuses endas kui see üldse on mõte

sellest vaatepunktist on kõige õigem

mitte elata asjatult kui kõik on ilma kahtluseta asjatu.

***

Nahkkingade serv on krimpsu tõmbunud nagu vanaeide suu

langetad silmad ta vastab tumma etteheitega

kinni surutud huultega sõnatu süüdistusega

tõstad silmad ainult taevas

kus pole peegleid.

 ***

Nad tulid ja võtsid meilt Sokratese

sealtpeale ei oska me enam öelda mõistlikke asju

aga kui võeti ära Platon

viskasime laiali kõik oma teokarbid

ükski nimi ei tähenda enam midagi

kas sa tead mis on selle järve ja selle metsa nimi

pole üllatav et sinugi nimi on neile tundmatu.

***

Need augustililled laulavad meile sügist

üle eesaia tara rippuvad kuldsed kerad

rasked kerade vihud leitsaku tühjaks lastud tulevärgid

lämbed floksid õie mesine tahkumine

jorjenid ja astrid jäise tuleviku tähed

daaliad laulavad kauguvaist öötaevaist

ja tegelikult ei juhtu midagi

homme paneme selga joped ja läheme tööle

keegi ei sure sellest et krüsanteemid

levitavad kurvastamise ja ilmajäämise lõhna

öökülmadest söestunud lehed

pole veel surmavad veel ei tapa meid loodame et mitte.

 ***

Maria või võib-olla Anna tuleb komandeeringust koju

väljub rongist ikka seesama virgumata rohi

ülesõidu juures sinine taevas kuid maja pole

üllataval moel pole mitte midagi pole alles

pole alles midagi külast ja linnagi pole enam olemas

näib et isegi maad pole jah ka maad pole enam näha

ka planeeti pole kõik on hukkunud ja ta on üksi ülesõidu juures

vaatab luitunud rohtu ta on komandeeringust tagasi jõudnud

milleks õigem olnuks mitte tagasi tulla.

***

Ellujäänud ei huvita kedagi

nad häirivad oma ebatäiuslikkusega

nende lugusid on võimatu parandada

nende elulood on kindlasti riuklikud

nad lõhnavad higi või sibula järele

pole korraldusi kuidas neisse suhtuda

ainult isiklik südametunnistus kuid pole mingit kogemust

nad istuvad logudel pinkidel

saastades linnaparke

on olemas viis kuidas neid armastama hakata kas mitte sellest

ei räägi meie peamised raamatud

mille on surnud surnutest kirjutanud?

***

Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud

läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmavad

kammertoonihelina täpsed

õhku hõrendavad riiet rebestavad

ruumi lõhkavad

läbitungivad

kuulina tapvad

arvasin et mu luuletused on soojad tihked siidised siledad

kaitsvad piimased hellad embavad

andestavad ennast teadvustavad voolavad

mööda puhast niisket nahka mis võtab puudutuse vastu

kui mõistmise

mis ei vaja sõnu

arvasin

aga nemad olid nagu vormitu liiv

mis vajub läbi kuivanud sõrmede.

Deklinatsioon nr 5. Jossif Brodski "Natüürmort"

Loomingu aprillinumbris ilmus kolm teksti sarjast "Deklinatsioonid". Siin veel üks.


*

DEKLINATSIOON NR 5

Jossif Brodski „Natüürmort”

Verrà la morte e avrà i tuoi occhi.

Tuleb surm ja tal on sinu silmad.
C. Pavese

0

Rõhke on värsis kolm.

Meetrum on kõikuv. Riim

on mees-. Kuid mina – tolm.

Mis järgneb – vaid kivi peal kriim.

1

Asjad ja inimesed me ümber.

Nii ühed kui teised on silmile koormaks.

Parem elada pimedas.

Istun pargis

ja vaatan mööduvat perekonda.

Valgus on vastikuks muutunud.

Jaanuar. Talv

kalendri järgi.

Kui pimedus muutub vastikuks,

hakkan rääkima.

2

On aeg. Ma alustan.

Ükskõik, millest. Avada suu.

Ma võin vaikida.

Kuid parem on rääkida.

Millest? Päevadest. Öödest.

Või siis mitte millestki.

Või siis asjadest.

Asjadest, kuid mitte

inimestest. Nemad surevad ära.

Kõik. Ka mina.

See on nagu

tuule peale kirjutada.

3

Mu veri on külm.

Põhjani jäätunud jõgi

pole nii külm.

Ma ei armasta inimesi.

Mulle ei meeldi nende välimus.

Nende näod harjutavad elule külge

mingi lahkumatu ilme.

Nägudes on midagi mõistusele vastumeelset.

Neis on lipitsus

teadmata kelle ees.

4

Asjad on meeldivamad.

Neis pole head ega kurja

väljastpoolt vaadates.

Ja neisse süvenedes

pole nende tuumas olemust.

Asjade sees on tolm.

Põrm. Toonesepp.

Käigud. Kuiv tõugupuru.

Tolm. Ka sisemust valgustades

on näha ainult tolm.

Isegi kui asi on hermeetiliselt suletud.

5

Vana puhvetkapp

nii väljast kui seest

meenutab mulle Notre Dame'i.

Kapi põues on pimedus.

Tolmu ei pühi ära

ei niiske lapiga ega preestrikuue hõlmaga.

Asi ise ei püüa tolmu vastu võidelda,

ei pane tolmu pahaks.

Sest tolm on aja

ihu; ihu ja veri.

6

Viimasel ajal magan keset päeva.

Vist mu surm katsub mind järele,

hoides peeglit mu suu juures,

kuigi hingan –

kuidas pean vastu

olematusele valguse käes.

Olen liikumatu.

Mu kaks reit on jääkülmad.

Veenide sinetus on marmori moodi.

7

Oma nurkade summaga

asi üllatab ja kukub välja

sõnade maailmakorrast.

Asi ei seisa paigal.

Ega liigu. See on jama.

Asi on ruum, millest väljaspool asja pole.

Asja võib puruks visata, ära põletada,

laiali lammutada, katki murda.

Ära visata. Asi ei tunne

end ohvrina.

8

Puu. Vari. Maa

puu all, juuri täis.

Konarlikud monogrammid.

Savi. Kivide ahelikud.

Juurte põimitis.

Kivi, mille isiklik raskus

vabastab ta etteantud süsteemi ahelaist.

Ta on liikumatu.

Teda ei lükka paigast, ei tassi minema.

Vari. Inimene varjus

nagu kala võrgus.

9

Asi. Asja pruun värv.

Piirjooned hägused.

Videvik. Rohkem pole

midagi. Natüürmort.

Surm tuleb ja leiab keha,

mille sile pind peegeldab

surma külaskäiku

armukese tulekuna.

Luukere, pealuu, vikat –

see on absurd, vale.

„Surm tuleb ja tal on sinu silmad.”

10

Ema küsib Kristuselt:

Oled mu poeg või mu

Jumal? Oled risti löödud.

Kuidas lähen koju?

Kuidas astun üle läve,

mõistmata, kas oled mu poeg või Jumal?

See tähendab, kas oled surnud või elus?

Too vastab:

Surnud või elus,

naine, vahet ei ole.

Poeg või Jumal, olen sinu.

Lyrikline. Aare Pilv

Rahvusvahelises luuleportaalis on Aare Pilve nurk - kümme luuletust minu sisseloetuna ning tõlked Adam Cullenilt, P. I. Filimonovilt, Sergei Zavjalovilt ja Kriszta Tóthilt, lisaks viide Hasso Krulli käsitlusele minu luulest.

Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.

Villiam Neeme "Hingeväädid"

Kirjutasin tagakaaneteksti Villiam Neeme romaanile "Hingeväädid". Romaan pälvis esiletõstmise 2019. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mille žürii töös osalesin.

*

"Hingeväädid" on kannatlikult jutustatud lugu, milles põimuvad ühte mälu teema, inimese sisepainete probleem ning psühhedeelne liin. Pealkirja tähendus on mitmetine – romaanis pöördelist rolli mängiv ayahuasca tähendabki ketšua keeles hingevääte, kuid sel sõnal on siin ka avaram kujundlik tähendus.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esile tõstetud teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel ühtseks tervikuks. See, kuidas lugeja viiakse ühest registrist sujuvalt üle teise, ilma et tekiks usutavuse tõrget, on omaette saavutus. Väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita. 

„Hingeväädid” kehtestab oma iseseisva maailma, mis on väga sarnane sellega, kus me elame, kuid väljub märkamatult tõepärasuse piiridest. Kas tulemuseks on maagiline realism, mõistulugu või „mälukirjandus”, see jääb juba lugeja avastada.

Midagi veel. Paul-Eerik Rummo elutööpreemia puhul

Ilmus Sirbis.

MIDAGI VEEL

Paul-Eerik Rummo ei ole ju olnud mingi isamaalaulik. Ometi on üks tema tuntumaid jälgi eesti kultuuris luuletus „Me hoiame nõnda ühte“. See on olnud nii oluline, et kuni möödunud aastani trükiti selle algust 17 aasta jooksul pisikeses kirjas Eesti isikutunnistustele turvamärgina. Ja kui see omal ajal turvamärgina välja valiti, siis olid konkurentsis ka meie uuema aja suurima isamaalauliku Hando Runneli tekstid.

Õigupoolest pole see luuletuski korralik isamaaline luuletus. Seda on küll kasutatud eesti rahvusliku ühtehoidmise retoorilise väljendusena, kuid kui vaatame lähemalt, siis selle „meiena“, kellest seal jutt on, pole konkretiseeritud mingit selget rahvast või kogukonda. Selle asemel avastab lugeja end ühtäkki olevat silmitsi armastusluuletusega, kus mees ütleb naisele: „Ma tahan su rindade kaudu ka tuult, mis neid puudutab, mõista. Ma tahan su kandade kaudu sel maal, millel seisad, seista. See maa, millel seisad, seista on antud armastajaile.“ Luuletus on küll alanud mesilassülemi kujundiga, mis paneb uskuma, et juttu on paljudest, kuid kas ei või ka intensiivse armastuse puhul tunda, et ei olda enam kaks, isegi mitte üks, vaid mingi elav sumisev pilv, millel pole sisemisi ega välimisi piire?

Muidugi teeb luuletus lõpupoole veel ühe pöörde, õigemini kaks korraga. Esiteks, naastakse paljuse „meie“ juurde – „kas suudame hoida kõik ühte?“ – just see „kõik“ paneb uskuma, et juttu on siiski paljudest, mitte vaid kahest inimesest. Teiseks sigineb siia küsimus, kahtlus, ohutunne – kas ikka suudame seda, millest eelnevas juttu on olnud? Asi ei ole üldse nii üheselt vapper või ekstaatiline (kumb, oleneb tõlgendusvõtmest). Ja muidugi on siin mesilaste kujund see, mis võimaldab nii hõlpsasti uskuda, et tegemist on meie, eestlastega. Aga selle kujundi on kehtestanud Juhan Liiv oma luuletusega „Ta lendab mesipuu poole“, kus mesipuu on isamaa metafoor. Nii et kui me loeme Rummo luuletust isamaaluuletusena, siis loeme Rummo luuletust Liivi luuletuse modifikatsioonina. Aga ikkagi jääb kahtlus, et see „meie“ võib ju olla ka lihtsalt inimkond, kõik mehed ja naised, kes tahavad üksteise kandade kaudu sel maal seista. See on samasugune mitmeti lugemise võimalus nagu Kristjan Jaak Petersoni „Kuu“ puhul, kus „selle maa keel“ (õigupoolest algversiooni järgi „meie maa keel“), mis võiks üles taevani tõustes endale igavikku otsida, on noor­eestiliku levinud tõlgenduse kohaselt eesti keel, mis otsib endale kohta suurte kultuurkeelte hulgas, kuid mida sama hästi võiks tõlgendada (Arne Merilai on seda ka teinud) lihtsalt maise inimese püüdena oma keelevõimega igavikuliste asjadeni küündida.

Lisaks, mida teha kujutelmaga, et mesilaspere läheb läbi mere? Siin on ilmselt kaks eraldi kujundit: võrdlus mesilasperega ning läbi mere mineku motiiv, mis ilmselt läheb tagasi Moosese rahva rännakuni läbi Punase mere. Aga ometi need kontamineeruvad lugeja tajus ja tekitavad kujutelma, mis õigupoolest polegi korralikult kujuteldav. Umbes nagu Lydia Koidula tuntud luuletus tekitab kujutelma, et aeg tuleb maa ja mere peal.

Ühesõnaga, see Rummo tekst on ambivalentne mitmes suunas ja mulle näib, et selle mõjuvus tuleneb suurel määral (noore Rummo eriliselt intensiivse loitsulise rütmi kõrval) just sellest lahtisusest, nii et seda saab korraga tajuda nii isikliku armastusluulena, rahvusliku luulena kui ka üldinimliku ühtekuuluvuse luulena, ning tema kujundite kogum otsekui valgub kujutlusvõime äärtest üle. See luuletus ei sulgu endasse, isegi kui üks või teine tõlgendus seda teeb. See on suure luule tunnus. Igal tõlgendusvõimalusel on mingi n-ö taganemismaa, mingi hingamisruum, võimalus küsitleda ja vaatepunkti muuta, „midagi veel“. Ja sinna ruumi saab elama asuda vabadus.

* * *

Üks eesti kultuuriruumis tuntumaid vabadusest kõnelevaid tekste on Paul-Eerik Rummo kirjutatud „Põgene, vaba laps!“. Kõik teavad seda laulu filmist „Viimne reliikvia“.

Tekst ise on jällegi ambivalentne: vabale lapsele öeldakse, et kui ta veel vähegi suudab, hoolib ja loodab, siis põgenegu ja viigu endaga kaasa „peitu kogu maailma vabadus“. Vabadus viiakse varjule, et ta säiliks. Aga kas vabadus, mis on peitu viidud, on veel vabadus? See on tegelikult põletav küsimus kõigil aegadel, ka praegu: kas vabadus saab olla olemas muul moel kui kõigile kättesaadavana? Kus on vabaduse ja privileegi vaheline piir? Siin tekstis esitatakse tegelikult paradoks, mõistatus.

Ambivalentsust lisab muidugi see, millises kontekstis me seda teksti vastu võtame. Lauluviis on optimistlik ja hoogne, isegi võitluslik või hõiskav. Tekst ise võimaldaks seda laulda ka hoopis tumedamal ja heitlikumal toonil. Ja mille juurde see laul filmis kuulub? Noor aadlik ratsutab koos oma loodetava pruudiga ning kiitleb, et tema on Liivimaa parim ratsutaja, mille peale Agnes küsib väljakutsuvalt: „Kas tõesti?“ – ning kannustab oma hobuse galopile. Vaba lapse laulu illustreerib miski, mida võiks nimetada ratsutamisflirdiks, kus daam peibutab austaja ennast taga ajama. Ühesõnaga, see laul on meie (jah, meie, eestlaste – selle laulu ühine mäletamine teeb meist eestlased) mälus üheskoos millegi seiklusliku ja kergemeelsega, nii et see kontekst varjutab laulu enda paradoksaalse mitmesuunalise ennast küsitleva sisu. Võib-olla saaksime isegi öelda, et kogu selle stseeni vormistus on ise laulu sisu ekvivalent: vabadus koos oma paradoksaalsusega juba ongi peitu viidud seiklusliku meelelahutuse varju (nagu teeb kogu see film, mis lõpptulemusena erinevat stsenarist Arvo Valtoni esialgsest taotlusest). Aga just selle mitmekordse mitmeti tajutavuse tõttu on see laul meile mõjunud, meelde jäänud ja oma jälje jätnud.

Nii mesilaspere luuletus kui ka vaba lapse laul teevad ühtsama: olles ise sisemiselt mitmesuunalised, haaravad nad lugejast/kuulajast kinni ning siis sosistavad kõrva kahtluse, küsimuse, teistsuguse vastuse võimaluse. Just niimoodi on kunst vabaduse vald. Ta püüab meid kinni just selle eesmärgiga, et meil minna lasta. Ja just seepärast pöördume tema juurde tagasi – et ta meil uuesti minna laseks.

* * *

Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja teiselt poolt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et n-ö luulelooliselt, eesti luule kujuteldavas arenguloos, on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana (nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et kõik see, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, kogu see poeetiline ehitis jõudis Rummoga täiuseni. Ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini täidejõudmine.

Ja jällegi tuleb siin mängu see vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud. Ta sai ise väga hästi aru, et ta on millegi lõpuni viinud, ja liikus teisale: „Saatja aadress“ on üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus, miks Rummo on niivõrd hea tõlkija (Eliot, Dylan Thomas, Anhava, Puškin, Ibsen, valmiv Joyce, millest meil on juba olnud võimalus katkendeid kuulda) – temas on see sisemine vabadus, mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta. See võimaldab tal ka lõdva randmega oma luuletajapositsioonist (mis teiste silmis on vaat et müütiline) distantseerudes poliitikuks hakata (Rummo oli kultuuriminister, kui kulka taas ellu kutsuti – seegi üks kultuuri vabaduse vorm). Ma ei hakka siin lähemalt rääkima Rummost kui näitekirjanikust („Tuhkatriinumängust“ näidendini „Kõikseaeg sajab taevast kive“), lastekirjanikust („Lugemik-lugemiki“ kui eesti avangardistliku lastekirjanduse klassika), kriitikust ja kirjanduse tõlgendajast (esinduslik valimik „Kuldnokk kõnnib“).

Paul-Eerik Rummo ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti literaat tavaliselt teeb. Ta pole kirjutanud proosat ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Rummo on suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui ka teiste silmis. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on jäänud ikka veel lahtiseks. See on ju kadestusväärselt nõtke elutöö.