Tihane

 Oli meeldiv võimalus osaleda järjekordsel Linnujämmil. Pakutud lindude vahel kaalusin esialgu ka laululuike, sest tal on nii ilus hääl, aga kuna ma teda päriselt pole vist kunagi näinud, kindlasti mitte laulmas kuulnud, siis valisin rasvatihase, kelle laul on vana tuttav. Minu etteaste algab 57. minutil.

Titi. Tititi. Tititi.

Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi.

Tititi. Sitsikleit.

Mida see tähendab.

Päike lumel. Lumi on heinakõrre ümbert sulanud. 

Tihke lume sisse on uurdunud päikesekiirte sirged jäljed.

Midagi tuleb. Miski on tulemas.

Talv on varsti läbi. Mitte veel. Veel on külm.

Tititi. Titi. Titi. Sitsikleit. Mitte veel. Veel on külm.

Seda see tähendab:

Päike on siiski olemas. Siiski. Ikkagi. Ikkagi.

Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik?

Kuidas luuletada nagu tihane enne kevadet?

Nii et öelda vähe ja öelda kõik?

Tihane lendab mu aknale:

kaela alt valge, kõht kollane,

nokib, nokib, nokib,  nokitab, nokitab, nokitab, vaatab targasti sisse

— tihase viis on see —

Vestab nokka, vaatab targalt ta...

Miks vaatab tihane targalt? Mis on tema tarkus?

Kas see on näha tema silmast? Pisike särav täpp, avaus igituleva kevade tulemise sügavikku? Või on tarkus näha sellest, kuidas tihane oma pead viltu hoiab? Otsekui küsides: kas sa siis ei tea?

Targasti, tititi, sitsikleit.

vaene linnuke, talve käes üksinda!

Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,

lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga

teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga...

Miks kahjurõõmuga? Nemad ju külmetavad, mitte mina siin toas? Pigem vist nii, et kahju on minult, aga rõõm nendelt, ja niipidi olen minagi üks "teine ka"? Või ma lihtsalt tahaks, et neil oleks minust kahju, aga et nad oleks ka rõõmsad? Kas ma tahan neilt kõike? Aga mida nemad tahavad?

Tititi?

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jäen neid vaatama:

mõtlen ma: Tuli ta:

lahtistel tiibadel lennuga —

teine ka! 

Tihased käisid aknal mind vaatamas, siis jäin mina neile järele vaatama. Kogu luuletus. Muud ei ole mul mõelda, kui et teine ka? Teine ka? Öelda kahe sõnaga kõik. Tititi. Teine ka.

Jaapanis teadlased uurisid tihaseid, nende keelt.

Tuli välja – tihastel on süntaks, süntaks, süntaks, lauseehitus.

Nootide kõrgusel, arvul ja järjekorral on tähendus. Tähendus, tititi, sitsikleit.

Kui muuta järjekorda, muutub lause mõttetuks.

Lause muutub korda muuta mõttetuks kui järje.

Nõnda Jaapani tihastel. Kas ka siin? Sitsikleit?

Jaapan on kaugel.

Jaapan on?

Kaugel. Kaugel. Kaugel. Kaugel.

Suures linnas kunstihallis

Hieronymus Bosch, „Maiste naudingute aed“, hiiglaslik avaus ülesäritatud tähenduste maailma, näen seda esimest korda oma silmaga, lendan maali aknale, vestan nokka ja vaatan oma silmatäpiga:

palju inimesi, loomi, linde

pääsukesed, iibised, haigrud, kuldnokad, toonekured, sinikael-pardid, faasanid, paabulind (edevuse sümbol), vares, kodukakk (ketserluse sümbol), luik, luitsnokk-iibis, öösorr, veisehaigur, punaselg-õgija, koovitaja, hakid (kadeduse sümbol), tedred, pasknäär, jäälind (silmakirja sümbol), roherähn, vaenukägu (väärõpetuste sümbol), punarind (lõbujanu sümbol), ohakalind (kristluse sümbol), kõrvukräts. Ja üsna keskel, sürrealistliku oksa küljes, selg alaspidi rippumas – rasvatihane. Mida ta tähendab? Küsin tuttavalt kunstiteadlaselt. Ta ei tea. Tititi. Targasti. Teine ka. Keset kõike seda alasti inimkehade ja sümboolsete lindude süntaksit, sadade sõnadega vooderdatud ja kultuuriks nimetatud fantaasiarohke enesepõlguse keskel – ikkagi, päike on olemas, lumi sulab heinakõrre ümbert. Sitsikleit. Tititi. 

Öelda vähe

ja kõik.

.

.

Märkus: pärast teksti valmimist sain selleltsamalt kunstiteadlaselt teada, et rasvatihane on olnud usukindluse sümbol.

Rita Pranča "Ida-Euroopa luule antoloogia"

 Riias on valminud Rita Pranča installatsioon "Ida-Euroopa luule antoloogia" - abstraktne savist figuur, mille külgedele on kirjutatud luuletused 11 luuletajalt Moldovast kuni Eestini, sealhulgas ka minu lühike luuletus arvutit sõimavast mehest. Täpsemalt siin: https://kazaslaukos.wixsite.com/grabeklis

Sealsete luuletuste hulgast tõlkisin Google'i abiga (seega on see pigem reaalune) Leedu luuletaja Aušra Kaziliūnaitė luuletuse "Vabadus":

vana kirjanik vaatas mind põlgusega 

surudes läbi hammaste

„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

arusaadav tema ajal oli tsensuur ja nüüd elame

kasvuhoonetingimustes ja küpseme nagu tomatid

„kes saab sul keelata kirjutada, mida tahad?“

küsib minult kala nähtamatus ajajões

„kes saab sul keelata kirjutada, mida tahad?“

küsivad Miki-Hiir ja mister Jeesus

hoides teineteisel käest unenägude lagendikul

sealsamas kuhu upun kuhu olen uppunud ja kuhu jään uppuma

„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

küsivad minult molluskid merekarbid lained kajakad ja vetikad

põhja läinud laevade kaptenid ja süütud tüdrukud –

kümne aasta pärast ütlevad nad tooste ja joovad teineteise verd

Anderseni merineitsi monumendi juures või mõnes hotellis

„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

pärivad korrusmaja aknaklaasid

ja mööduvad pilved

ma pöördun nende poole ja ütlen

„teie saate mind keelata ja

mind saab keelata pihlakakobara puna“

"(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus"

 

Tartu linnaraamatukogu on välja andnud järjekordse kirjandusliku matkajuhi, kus paljude kirjanduslike tsitaatide najal saab kulgeda mööda Tartu linnaosi. Minultki seal väike tükike. Koostanud Halliki Jürma ja Ülo Treikelder, toredasti kujundanud Artur Tuur Kuus. Head kõndimist!

Semjon Hanin "ainult et"

 

Kirjastuselt Tuum on ilmunud Riia luuletaja Semjon Hanini valikkogu "ainult et". Tõlgete toimetaja oli Katrin Väli, raamatu kujundas Eva Labotkin. See raamat käib paaris ülemöödunud talvel ilmunud Sergei Timofejevi valikkoguga "Tulemasinaid täis tasku" - nad mõlemad on Riia luulebändi Orbita liikmed. Hanini luulet on eesti keeles siin-seal ilmunud varemgi, kuid raamatu jaoks on paljusid tõlkeid viimistletud ja kohendatud. Raamatu pealkiri on tuletis tema raamatu pealkirjast "Только что", mis tähendab "Äsja", kuid sõnasõnaliselt saab seda tõlkida ka "Ainult et".

Lisan siia raamatu saatesõna.

*

Saateks

Semjon Hanin on nimi, mille all on oma luulet avaldanud Aleksandr Zapol. Ta on sündinud 1970. aastal Riias, õppinud vene filoloogiat Tartu ülikoolis ja Läti ülikoolis ning olnud 1999. aastast alates Riia venekeelsete luuletajate rühmituse Orbita liige (selle rühmituse loomingust on eesti keeles varem ilmunud kogumik „Eesti keeles sa lobise, tibuke“ 2016 ning Sergei Timofejevi „Tulemasinaid täis tasku“ 2021). Hanini debüütraamat oli vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega „Только что / Tikko“ („Äsja“, 2003), sellele järgnesid „Опущенные подробности“ („Vahele jäetud üksikasjad“, 2008, sisuliselt visuaalkunstiobjekt, suurest fotost moodustuv buklett, kus tekst on pildi rastriks), „Вплавь / Peldus“ („Ujudes“, 2013, sisaldab ka Läti kunstnike tehtud „tõlkeid“ visuaalkeelde), „А вам не кажется, что эти ваши пять минут как-то слишком сильно затянулись?“ („Kas teile ei tundu, et need teie viis minutit on kuidagi liiga pikaks veninud?“, 2015, osa koos Līva Rutmanega valminud ruumiinstallatsioonist), „Но не тем / Bet ne ar to“ („Kuid mitte sellega“, 2017) ja „Посигналь“ („Anna signaali“, 2018). Peale läti keele on tema luulet tõlgitud veel tšehhi, ukraina, serbia, itaalia, gruusia, hispaania, valgevene, ungari, poola, leedu, saksa ja horvaadi keelde (kui nimetada vaid neid keeli, milles on ilmunud omaette raamat). Aleksandr Zapol ise on omakorda viljakas läti nüüdisluule tõlkija vene keelde.

2011 ilmus tema koostatuna kogumik „Латышская/русская поэзия“, mis koondab Läti saksa- ja lätikeelsete poeetide algupäraselt vene keeles kirjutatud luulet alates 17. sajandi keskpaigast. Peale selle on Zapol ka aktiivne interdistsiplinaarne kunstnik (nagu kõik orbitalased), ta on oma luulet kasutanud erinevate netikunstiteoste materjalina (üks neist, „3D Poetry“, on välja arenenud etapini, kus kolmemõõtmelise luuletuse võib skulptuurina välja printida), esitanud oma luulet performatiivsetes projektides, osalenud Orbita tegevuskunstiaktsioonides, mis on ümber mõtestanud Riia linnaruumi (nt tänavanurkadele omaette nimede andmise aktsioon), esinenud fotode ja joonistuste näitusega, kirjutanud tekstid Eestiski lavastanud Vladislav Nastavševsi tükile „Sņeguročka“ (2011) ning instseneerinud Bulgakovi „Koera südame“ (Dmitri Petrenko lavastus 2022 Riia vene teatris).

Hanini luule ei anna end esmapilgul ehk lihtsalt kätte, kuid süvenemise puhul satub lugeja maailma, mida tajutakse läbi pidevate väikeste tajunihete – olgu need siis meeleaistingute, ruumi ja aja, sõnastustavade, kultuuriliste konventsioonide või emotsionaalsete seisundite kõrvalelibisemised, ootamatud kattumised või omavahel vahetusse minekud jne. Ses mõttes on iseloomulik koos Vladimir Leibgamiga loodud netiteos „Что-то с координацией движений“ („Midagi on lahti liigutuste koordinatsiooniga“, 2010), kus tavakujul esitatud luuletekstidesse on programmeeritud vaevumärgatavad moonutused, mida lugeja tajub iseenda tajuhäiretena. See on iseloomulik kogu Hanini poeetikale, mis sellise tehnika kaudu muudab lugeja maailma ja sõna suhtes eriti tähelepanelikuks ja ergutab nüansimeelt.

* 

Vaata ka videot 20. oktoobril toimunud esitluselt.

Kirjanik loeb. Andrei Ivanov

 Oli meeldiv võimalus tõlkida Loomingule Andrei Ivanovi essee - vt siit.

Larissa Joonas "Teekond Les Murray raamatuga"

 Vikerkaares nr  4-5 ilmus tõlge Larissa Joonase tsüklist "Teekond Les Murray raamatuga". Selle originaal ilmus netiajakirjas Flagi ja tõlge valmis ettekandmiseks 22. märtsi "Kirjanduslikul kolmapäeval". 

     Kris Moori foto

TEEKOND LES MURRAY RAAMATUGA

1.

Teekaaslased jäävad sinuga alatiseks,

kuidas sa ka ei silmitseks tiiva alt mööduvaid mägesid või pilvi,

kui hoolega ka ei püüaks neid vaadates meelde jätta,

ikkagi mäletad vaid noort ema, kes lükkab juuksesalgu kõrva taha,

reisisaatjat, kes keset päästevestist rääkimist

järsku korraks vakatab, talle meenub miski,

otsekui oleks ta seda akna taga näinud. Maailmameri,

mis äratab ellu meie inimlikud sidemed ja kustutab mälestused kohtadest,

kus oleme käinud – need oleme me ise, seisame nii tihkelt,

embame nii kõvasti, oma isiklike käte tugevas ringis.

2.

Tuleb välja, et ma ei oska luuletusi kirjutada

märkmikulehele või telefoniekraanile.

Ma ei näe neid tervikuna ja kaotan ruumitaju

ja sellega koos rääkimisvabaduse.

Pisikese paberilehe Prokrustese säng

ei katkesta mitte luulerida, vaid maailma selle ümber,

mitte sõna, vaid elud ja surmad, mida ta tähistab.

3.

Võõras naine peseb toas aknaid.

Aknad on suured, sellised pole mulle enam jõukohased.

Kuulen laksuvat heli, on see vesi või mööda lendavad piiritajad,

nende paindlike plastiktiibade vubin.

Toas on kuuma metalli lõhn – päikest pimestavate aknaplekkide,

pesemisvahendite naiivne lõhn, bensiin ja niidetud muru.

Tunnen harjumatut tunnet: mina ju peaksin neid aknaid pesema

ma olen nii palju aastaid pesnud aknaid ja teinud seda kergelt, mängeldes, nagu paljut muudki.

Hämmastav, et ma pole teinud paljusid asju, mida võinuksin –

pole vallutanud Himaalaja tippe, pole käega silitanud

kosmoselaeva välispinda, pole vaadelnud varisevaid jäämägesid.

Võõras naine ümiseb, pestes aknaid, mis mäletavad minu käsi;

tihke leitsak toob lauluviisi tagasi tuppa.

Kuis siis nii – elu on peaaegu otsas, kuid see pole mina, kes rändab Arktika poole,

ei haara maailma ümbert kinni, kui kevadine rohi on õitsema hakanud.

Isegi need aknad, mis muutuvad üha nägusamaks, selgemaks ja läbipaistvamaks –

ei kuulu enam mulle, lendavad ära, kaovad sulanud päikesesse,

mis liigub nii kaugel, vaikides, üllatava osavõtmatusega hämmeldunud minu suhtes.

4.

Ma olen harjunud, et kui läände vaadata,

näeb kaugeid tehaseid,

pisikesi, otsekui päkapikkude majakesi, transportööre ja vöödilisi korstnaid.

Põhjas, kui hoolega vaadata, on meri,

õhukese, alati tumeda viiruna, ja hõbedased pilved.

Lõunas on aherainemäed, idas majad ja teed.

Kuid seal, kus sündisin, on lõunas, idas ja läänes – mäed,

ikka ainult mäed, metsaga kaetud.

Kui ma esimest korda nägin päikest, mis ei tõuse mägede tagant,

nagu see on kirjas kõigis tõelistes muinasjuttudes,

vaid lihtsalt maa alt, siis valdas mind hirm.

Viieaastasena kummastusega teadvustada maailma korraldust,

taevakehade ükskõikset liikumist, iseenda olemasolu vabatahtlikkust.

5.

Loen Murray luuletusi ja õpin tundma uut Austraaliat.

Mitte seda, kus on igihaljad mussoonmetsad ja savannid,

vaid teist, kus ma pole käinud, millest ei teadnud midagi.

Põldude lagendikud ja loojangud hallinevas pilvehämus. Kalurid allavajuvas päikeses,

töölised kombinesoonides, kes tõstavad käe

silmade kohale varjuks, nende pilgud nagu laserkiired

läbistamas üksteise ruumi. Tohutu manner,

mida ämblikuvõrguna katavad vaikivate inimeste pilgud,

nad ei laula, ei kõnele, ei siruta üksteise poole käsi.

Seda, mida kirjutan, loeb ilmselt kunagi

inimene, kes pole kunagi Eestis käinud. Mida leiab ta

minu luuletustest, millise maa? Millest ta lugedes aru saab,

kas näeb veel midagi peale kurbuse, üksinduse ja mure?

30.11.2021

Esna galerii vestlus: Rännakud iseendas. Jaak Jõerüüt, Aare Pilv ja Aija Sakova

Aija Sakova kutsus vestlema Jaak Jõerüüti ja mind, siin on vestluse video:

Olen Jaak Jõerüüdi loomingust kirjutanud ja rääkinud mitmel korral: luulekogu "Uus raamat" arvustus pealkirjaga "Uus triviaalsus: lõhna ja maitset" ilmus Loomingus 2005/2, proosakogumiku "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" arvustus "Jõerüüdi osastav kääne" Keeles ja Kirjanduses 2019/6. Jõerüüdi "Muutlikust" olen pidanud kaks ettekannet: "The Self and Time in The Mutable by Jaak Jõerüüt" 15. novembril 2019 Tallinnas Balti kirjandusteadlaste konverentsil ning "Jaak Jõerüüdi "Muutliku" poeetikast" 22. augustil 2020 Peedomäel Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse X suvekoolis; artikkel nende ettekannete põhjal on seni jäänud pooleli. All on väike pilt "Muutliku" ajalisest struktuurist - vasakult paremale on faabula, ülalt alla on süžee, nooled näitavad ajas liikumise suunda. (Pilt on selgem, kui see salvestada või uues aknas või uuel vahelehel avada.)