13/04/2016

90ndad. Pisut loba kirjandusest

Müürilehe 90ndatele pühendatud teemanumbris ilmus tekst mälestustega tollasest kirjanduselust. Lehes satub ta paari (:)Kivisildniku huvitava intervjuuga Joosep Susile.



90ndad. Pisut loba kirjandusest

Kunagi, kui üheksakümnendad olid läbi, kirjutasin ühe mõtiskluse „Olevikumälestusi üheksakümnendatest. Unetusest ja kriitikast” (Vikerkaar 2001/2-3). Tagantjärele vaadates on sel jutul pigem isikulooline kui sisuline ajastut tõlgendav väärtus, aga ühest hoian endiselt kinni: 90ndad olid unetuse aeg – ses mõttes, et see oli aeg, mis püüdis iseennast juba ette kirjanduslooks kirjutada, ei uskunud tarkust „aeg annab arutust”, ei mallanud settida. See oli postmodernistlik aeg ses mõttes, et postmodernism kultuuri enesetõlgendusena ongi selline Münchhausen, mis püüab iseend juba ette kaduvuse soost välja tõmmata. Ühesõnaga, pole und, mingi ärevus on sees, mingi sõlm ei lase magada, mingi mõte sunnib end peale ja sunnib end selgeks mõtlema, kuigi on öö ja pea läheb järjest rohkem pulki täis, pole maldamist targemat hommikut ära oodata. Mõistagi on see kõik reklaamist küllastatud ühiskonna eripära – nüüd! parim! uusim! kohe! Selle ehk ilmekaim väljendus oli NAKi „noorte geeniuste sarja” nimetus, mis oli ju küll naljavõtmes, kuid tekitas siiski oma suuresõnalisuses õlakehitusi – igal juhul oli see märk sellest, et sõna „geenius” oli devalveerunud. See ongi mu meelest jätkuvalt 90ndate eesti kultuuri üks põhilisi olemusjooni – hierarhiate devalveerumine, kultuuri karnevaliseerumine; ja kuigi ajuti absoluutselt naeruväärne, oli see lõppkokkuvõttes ikkagi hea ja vabastav. Mina kirjutajana ja lugejana olen 90ndaist pärit ja see skepsis hierarhiate ja edetabelite suhtes on mulle sisse kasvanud – seepärast on mul imelik ja naljakas vaadata nt Mikita kanoniseerimist rahvusliku utopistina; 90ndail poleks Mikita lingvistika-triloogiat selline retseptsioon tabanud. Ometi on Mikitagi 90ndate karnevalist pärit.
Ajuti tundub, et pärast meeldivalt rahulikke (isegi natuke igavaid, aga samas viljakaid) nullindaid on 90ndad tagasi, kuid seekord farsina: tollane radikaalne kontseptualist Kivisildnik on muutunud lihtsalt poliitiliseks hüsteerikuks, tollane furoori tekitanud Kender on pärast nullindate suhtelist vaikust teinud comeback'i vabakutselise aferistina. Kõik on nii rahutukstegevalt tõsine, erinevalt mängulistest 90ndatest.
Mis tundus 90ndail olulisena?
- Ülikoolis räägiti tollal, et kümnendi (tollal öeldi, et eesti postmodernismi) häälestasid proosas sisse kolm olulist teost: Mati Undi „Doonori meelespea”, Jaan Unduski „Kuum” ja Peeter Sauteri „Indigo”. Unt oli 90ndail ülioluline lavastajana, kuid kirjanikuna taandunud, Undusk on ilukirjanikuna esinenud harva (kuid temalt pärineb üks 90ndate kirjandusteooria tähtteoseid „Maagiline müstiline keel”), Sauter on end järjepidevalt ja kindlalt kehtestanud olulisimate hulka. Sauterilt novell „Kõhuvalu”, naturalistlik sünnituse kirjeldus, lõi tollal palju laineid.
- Kümnendi algupoolel oli oluline rühmitus Hirohall: Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Kauksi Ülle, Jüri Ehlvest ja Valeria Ränik. Nende toodud uutmoodi eneseesitluspraktikatest räägiti 90ndatel kui millestki väga erilisest, nüüdsel ajal on need muutunud iseendastmõistetavuseks. Hirohalli autorid tõid käibele etnofuturismi mõiste, mille kaudu Kajar Pruul konstrueeris etnosümbolismi, nimetades nõnda toda rahvuskirjanduse kontseptsiooni, mis oli 80ndate lõpuks oma ammendumiseni jõudnud.
- Jüri Ehlvesti surmast saab tänavu juba kümme (!) aastat. Võimalik, et tema surmaga saidki 90ndad lõplikult läbi, igal juhul esindab ta jõulisimalt seda, milline ümberkeetmine eesti kirjandust tollal tabas – Ehlvesti ei kujuta ette varasemas kirjanduses, samas ilma temata ei kujuta nüüd enam eesti kirjandust ette. Ehlvesti peaks jätkuvalt esiplaanil hoidma, keegi võiks võtta ja välja anda tema kogutud teosed: kolm romaani, kuus novellikogu, lisaks veel kamaluga kriitikat ja esseid (sest neilgi on eripärane ehlvestilik kunstiline kvaliteet). [Toimetaja märkus: Müürilehele teadaolevalt on minimaalselt kolmeköiteline Ehlvesti teoste valimik Jumalike Ilmutuste kirjastuses ka valmimisel, täpset ilmumisaega ei julge siin aga veel prognoosida.]
- 80ndate keskel kaplinskiliku-luigeliku loodusluuletajana debüteerinud Tõnu Õnnepalu tulek prosaist Emil Todena – „Piiririik” oli see kinnistäht, eesti kirjanduse uuenemise Nokia, mida ikka esile tõsteti: ilmselt enim tõlgitud eesti kirjandusteos tollest ajast, rafineeritud dekadents ja postmodernism üheskoos, gay-teema sisenemine eesti kirjandusse, eurokirjandus ja mida kõike veel. Mäletan, et juttu „Piiririigi” üle oli nii palju, et see tekitas tõrke romaani enda suhtes, nii et lugesin seda alles neli-viis aastat pärast ilmumist.
- Juhan Viidingu surm 1995. aasta kevadel, viimseks tekstiks marurahvuslaste valimisplakatist saadud vapustus. On küll kahtlane kellegi surma millegi sümboliks pidada, kuid ometi on tunne, et see lahkumine märkis mingit üleüldisemat loojumist – irooniline ja kõrgeetiline vaim, mis oli vastu pannud stagnaajale, jäi alla uue ajastu tuultele. Seegi allajäämine on 90ndad.
- Palju räägiti sellest, et 80ndate hierarhiad olid ümber pööratud – kui ennist oli ühiskonnas mainekaim valdkond kultuur, selle sees kirjandus, selle sees luule, siis nüüd pöördus tipp allapoole. Luulekogude 300-seid tiraaže, mis tänapäeval on tavaline, tajuti suure tagasilöögina.
- 90ndad olid kindlasti Hasso Krulli kümnend, vähemalt minuvanuste jaoks – tema kriitika ja esseistika ning välismaiste teooriate tutvustused (poststrukturalismi-loengud Vikerkaares) avasid terve uue perspektiivi kirjandusliku ja kunstilise valdkonna nägemiseks, lisaks tema üha muutuv ja rafineeritud luule, mis tuli kuskilt teisest traditsiooniruumist. Mäletan, et 90ndate keskel rohelise tudengina unistasin, et minust saaks „Tartu Krull” (just nii ma seda sõnastasingi). Nüüd on Krull ise Tartus.
- Kodumaisele kirjandusloole lisas uue põneva perspektiivi Tiit Hennoste oma „Hüpetega modernismi poole” (mis on kauaoodatud raamatuks saanud alles nüüd). Krulli ja Hennoste loengusarjadele lisandus Vikerkaares Vahingu ja Jüriloo psühhoanalüüsi ajalugu. Tegeldi enese järeleaitamisega, kraamiti välja kõiksugu teooriaid, eneseanalüüsi vajadus oli suur.
- Pärale jõudis naiste emantsipatsioon: tulid Elo Vee/Viiding ja Triin Soomets, esimene neist mu meelest alahinnatuim eesti luuletaja viimase paarikümne aasta jooksul (ometi oleks raske ette kujutada Maarja Kangro võidukäiku ilma Viidingu poolt sillutatud teeta). Noor Soomets tekitas elevust oma erootilise provokatiivsusega (ja provokatiivseks on ta jäänud senini, küll laiemalt eksistentsiaalses mõttes).
- Palju räägiti Kaur Kenderi „Iseseisvuspäevast”, mäletan, et mulle jäi see tollal arusaamatuks kriitikute unetuks haibiks – temaatika ja keelekasutus olid loomulikult eesti kirjanduses uudsed, aga ikkagi kuidagi tühjavõitu ja vähe toitev tundus see värk. Pole hiljem üle lugenud, ei tea, kuidas nüüd mõjuks. Millalgi nullindatel koostasime koos lätlaste ja leedukatega Balti kirjanike leksikoni, igalt maalt 100 kirjanikku, ja vaidlesime eestlastega isekeskis, kas Kender on ikka kirjanduslooliselt oluline või põgusa furoori mees; lõpuks pääses ikka saja hulka.
- Ja kümnendi lõpul räägiti palju Hirami romaanist „Mõru maik” kui millestki, mis lööb uusi uksi lahti. Kas peaks nüüd uuesti üle lugema?
- 90ndad on ka Madis Kõivu võimsa tuleku aeg, kuigi Kõivu tollase kirjandusliku ajavaimuga siduda on raske – ta tuli kõrvalt, väljaspoolt, autonoomse suurusena. Kõiv ja 90ndad ei defineeri teineteist.

*

Kümnendit poolitab Kivisildniku skandaal 1996. aasta suvel. Kivisildniku kuulus kirjanike nimekiri ilmus internetis [toimetaja märkus: 1990. aastal kirjutatud tekst „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist”, ilmus internetti 1996. aastal], Aivo Lõhmus ja Hando Runnel kaebasid asja politseisse kirjanike au ja väärikuse solvamise eest. Politsei konfiskeeris Kivisildniku arvuti (püha lihtsameelsust, ütleb tänapäeva inimene, kes teab, et internetti pole võimalik konfiskeerida), mitu kirjandusteadlast kirjutas põhjendavaid tekste, mispoolest on tegu ilukirjandusega ega kuulu paragrahvi alla, lõpuks asi suleti. Skandaal oli tegelikult teravaim väljendus ühele tollasele pikemale kirjanduspoliitilisele vastasseisule (mis küll oli Tartu-keskne). Tartu osakonna tollane esimees oli Heino Puhvel, kuid tema mängis nois konfliktides pigem passiivset rolli. Lõhmus, kes oli osakonna majandusjuhataja, ning Runnel, kes oli osakonna juhatuse liikme ning Ilmamaa juhina majas mõjuvõimas tegelane, olid hakanud piirama nooremate kirjandustegelaste osalust osakonna tegevuses (nt Kivisildnikule keelati pärast nimekirja ilmumist lausa ametlikult sissepääs majja). Asi läks koomiliseks, meediasse jõudis, kuidas Tallinnas suurel kirjanike üldkogul räägiti kõnetoolis sellest, et Tartu maja sauna võti on Runneli käes ja Ehlvest peab sauna pääsemiseks vahendajaid kasutama. Vastasseis lõpetati oktoobris, mil osakonna uueks esimeheks valiti diplomaatiline Janika Kronberg.
Ma meenutan seda tegelikult seetõttu, et mu enda „kirjandusellu sisenemine” (kui krõbisev väljend) sattus tolle vastasseisu varju. Seltskond, kes kohe varsti koondus Erakkonna nime alla, esines esimest korda 1996. aasta aprillis üritusel, mille korraldasid Lõhmus, Ele Süvalep ja Vaino Vahing – otsiti kokku seltskond noori kirjanikke (õed Kristiina ja Piret Ehin, Heinsaar, Kruusa, Mikita, Pilv, Sommer, Janek Kraavi vahendusel postuumselt ka Jim Ollinovski) ja korraldati salongiõhtu. Meie olime muidugi rõõmsad esinemisvõimaluse üle, teadmata, et üritus oli vastus Tartu osakonna juhatuse pihta tehtud kriitikale, et noori kaasatakse vähe. Nii et me olime näidiseks, millised on õiged noored kirjanikud. Pärast üritust oli istumine esimehe toas, lugesin seal ette veel paar oma teksti, Ehlvest kommenteeris trotslikult, et üks hea kujund, aga muidu igav.
Meie seltskond hakkas koos käima ja laienes. Mäletan, et millalgi oli mul vestlus Aivo Lõhmusega, kes julgustas meid organiseeruma ja pakkus toetust ühisraamatu avaldamisel. Võtsime toe hea meelega vastu, Lõhmus kirjutas meile Kulka jaoks soovituse (kes oli teine, ei mäleta kahjuks, igal juhul keegi Lõhmuse-Runneli n-ö vastasleerist; küsisin Mart Velskrilt, kas see võis olla tema – ta vastas, et võimalik, kuid pole kindel). Alles tagantjärele olen aru saanud, et ilmselt oli tegu ebaõnnestunud katsega taaselustada erakkondlaste põhjal NAK. Olime aga ettevaatlikud, et tolles vastasseisus mitte pooli valida, sest meile näis idealistlikult, et kirjanduspoliitika asemel on kirjanike kutsumuseks kirjutada tekste ning igasugune organiseerumine peab olema omaalgatuslik. Kui 1997. aasta algul Kivisildniku (omaaegse NAKi viimatine esimees) eestvõttel kutsuti Tartu Kirjanduse Majja kokku NAKi taasasutamiskoosolek, istus Erakkond skeptiliste nägudega tagumises reas (sellest on foto alles!) ja otsustas jääda eraldi. Ei salga, et me olime endist ikka ju kõrgel arvamusel, Kivisildniku ja Kauksi Ülle kantseldamise alla minek tundus kuidagi mõttetu. Ainult vaba hing Mehis astus meist NAKi liikmeks. Eks püüti neid seltskondi ka mõnevõrra vastandada, kuigi me ise seda ei kultiveerinud, isiklikul pinnal sõbrustati ju küll ja isegi esineti paaril korral ühisüritustel. Nii et Erakkond ja NAK olid tegelikult Runneli-Kivisildniku konflikti poolt viljastatud, leeride „noortetöö” tulemus.
1998. aasta varasuvel, kui mul oli ilmunud teine luulekogu, värbas Kronberg mind Kirjanike Liidu liikmeks. Ta kirjutas ise ühe soovituse, teise küsis just tuppa astunud Indrek Hirvelt. Tol oli ilmselt ebamugav ära öelda, kui niimoodi otse küsitakse, ja nii ta kirjutaski, et Pilv pole „luuletajana just eriti andekas”, aga oma mõistuse ja püsivuse abil jääb ta kirjandusellu niikuinii tegutsema, nii et võetagu ta siis parem vastu. Selline õnnistuse taskus, etableerusingi. 90ndad olid head aastad, kahju, et nad läbi on.

18/02/2016

Kokkuastumine

Novembris Toropi-konverentsil ette kantud ja veebruaris Loomingus ilmunud Juhan Liivi luuletuse käsitlus sel kujul, nagu ta mul algselt peas tekkis, koos ühe täiendusega - võimalik vaadata ja alla laadida siit. Loomingus oli see komplektis Tanar Kirsi huvitava looga "Juhan Liivi kaanon", Margus Konnula looga Eduards Veidenbaumsist kui läti Liivist ja Juhan Hellerma mõtisklusega "Kus on meie Liiv?".
(Loomingus ilmunud versioon oli Kultuurkapitali artikliauhinna nominent.) 




07/02/2016

Orbita "Eesti keeles sa lobise, tibuke"

Kirjastus Kite on välja andnud Riia venekeelsete luuletajate rühmituse Orbita kogumiku. See trükiti Riias, kujundajaks Zane Ernštreite, tõlkija Aare Pilv (neli Sergei Timofejevi luuletust on tõlkinud Igor Kotjuh). Raamatu ilmumise puhul korraldati kohvikraamatupoes Nice Place raamatukujunduste lõpetamine - sõna "tibuke" stencil-tehnikas värvimine raamatukaantele. Siin mõned pildid sellest.

 
Artur Punte
 
Semjon Hanin (Aleksandr Zapol)
  
Sergei Timofejev, Hanin ja Vladimir Svetlov
  
Svetlov
 



Kirjutasin raamatule ka saatesõna (nurksulgudes mõned lisandused):


Rühmitus Orbita on loodud 1999 Riias ning on Läti venekeelse luule olulisim nähtus viimase 15 aasta jooksul. Orbita toimib võrgustikuna, millega teeb koostööd hulk kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke, kuid selle tuumiku moodustavad siinses raamatus esindatud neli poeeti (varasematel aegadel on tuumikusse kuulunud ka Žorž Uallik).

Lätivene luule üks kõrgaegu oli olnud 1980. aastate teisel poolel, kui kirjandusajakirja Rodnik ümber koondus poeetide seltskond, kelle puhul hakati rääkima isegi teatavast venekeelse luule „Riia koolkonnast”. Otsapidi on Orbitagi selle lainega seotud, sest Rodnikus avaldas oma esimesed teksti ka Sergei Timofejev. Ometi on Orbita ise juba uus laine – seda võib pidada lätivene luule taassünniks pärast 1990. aastate mõõna, mille oli tinginud uus kapitalistlik ühiskonnakord, mis loominguinimeste elukorraldust järsult muutis, ning mõistagi ka Läti iseseisvumisega tulnud vene kogukonna eraldumine oma kultuurilisest emamaast.

Kui Orbita loodi, siis tema ühisaluseks polnud mitte niivõrd mingi kunstiline või poeetiline ühisplatvorm, vaid eelkõige teatav luule teistsugune positsioneerimine kunstide väljal. Tegu oli 20ndates eluaastates põlvkonnaga, kes oli uue ühiskonna tegelikkusega juba kohanenud – reklaamindus, internet, videokunst, elektrooniline muusika jne oli nende jaoks juba miski, mida sai kunstilise sõnumiga orgaaniliselt siduda. Orbita tuleku puhul kõneldi uuest poeedikuvandist – n-ö normaalne täisvereline inimene kannatava ja marginaliseeritud looja asemel; ühtlasi tõid nad endaga venekeelsesse luulesse kaasa uue vabama poeetika (kuigi lätivene luule oli „pärisvene” luulest euroopalikum juba Rodniku ajal). Ja mis on olnud väga oluline: Orbita on alati teinud tihedat koostööd oma põlvkonna läti poeetidega, nii et nad pole jäänud venekeelse subkultuuri nähtuseks ja neist on saanud Läti kultuurielu täisvereline osa. Suur osa Orbita väljaannetest on kakskeelsed. Siinjuures on oluline ka see, et Orbita ei positsioneeri end kitsalt Läti konteksti, vaid tajub ennast eelkõige Euroopa kultuurinähtusena, mis on juhtumisi venekeelne ja resideerub juhtumisi Riias.

Orbita nimetab ennast „tekstibändiks” (текст-группа). Orbita jaoks on alati olnud oluline luule performatiivne külg, seetõttu on nad algusest peale tegelnud oma esinemiste visuaalse ja kõlalise küljega – tegu on alati teataval viisil komponeeritud lavastuse, installatsiooniga või muud laadi kontseptuaalse multimeedialise projektiga (nagu 2015. aasta algul Tallinna graafikatriennaalil, kus nende looming kõlas seinatäiest raadioaparaatidest – korduvalt eksponeeritud installatsioon „Raadiosein”). Mõneti on see ehk paralleelne sarnaste suundumustega tollases eesti luules, nt Erakkond püüdis samuti oma ühisesinemised muuta eri kunstide vahendeid korraga kaasavateks etendusteks, mis ei peljanud elektroonikaajastu poolt pakutavaid võimalusi (see oli uudne senise luulelugemistava taustal).

2000 ilmus esimene Orbita almanahhidest (neid ilmus 2009. aastani 5 numbrit). Need almanahhid koondavad suuremat hulka autoreid ning sisaldavad luulet, proosat, esseid, luuletõlkeid, fotokunsti, graafikat ja maale (4. kogumik aastal 2005 ilmus CD ja DVD kujul ja sisaldas ka videoid ja muusikat – selle eest sai Orbita Läti luule aastapreemia). 2000 ilmus ka Orbita CD-kogumik „O2”. 2001 avaldati laiemat luuletajate ringi kaasav rahateemaline kakskeelne kogumik „Деньги/Nauda” ning korraldati esimene luulevideo festival „Word in Motion” (see traditsioon on jätkunud uuema ajani). 2008 anti välja mahukas antoloogia „Современная русская поэзия Латвии. 1985–2005” („Kaasaegne Läti vene luule. 1985–2005”), 2011 ilmus A. Zapoli koostatud antoloogia „Латышская/русская поэзия” („Läti/vene luule”), mis koondab baltisakslaste ja lätlaste kirjutatud venekeelset luulet 17. sajandist tänini. Välja on antud ka teiste noorte autorite üksikkogusid, nt 2007 läti noore luuletaja Inga Gaile „Kūku Marija” („Koogi-Maria”), 2013 Jelena Glazova „Tрансферы/Transfēri” („Transfeerid”; Glazova eestikeelne raamat „Plasma” ilmus 2014), 2014 Dmitri Sumarokovi „Café Europe” [lisaks on samas sarjas 2014. aastal ilmunud veel Jevgeni Neleši „Нашло/Uznācis” („Leidis”), Oleg Lentsoi „Подымается дышит/Pieceļas ieelpo” („Tõuseb hingab”) ja Aleksandr Menšikovi „17 стихотворений/17 dzejoļi” („17 luuletust”)]. Orbita on välja andnud ka filmikriitik Dmitri Rantsevi tekstikogu „Kинотaции/Kinotācijas” („Kinotatsioonid”, 2009). 2014 ilmus laiemat autoriteringi koondav „ Прозa/Proza” („Proosa”). 2015 hakati välja andma foto ja luule aastaraamatut „Talka” [mille esimene number sisaldab ka katkendit Paavo Matsini „Sinisest kaardiväest” Adam Culleni tõlkes].

Aastate jooksul on Orbita liikmed esitlenud mitmeid kontseptuaalseid kunstiprojekte (2007 netiinstallatsioon „Cybergraffiti”, 2008 luuleinstallatsioon „Ajatuba”, 2009 installatsioon „Pikselpeegel” ja multimeediaprojekt „Luule energeetiline sõltumatus”, 2013 interaktiivne luuleinstallatsioon „Čiekurkalnsi poeem”). Alates 2011. aastast on esitatud pidevalt muutuvat luuleetendust „FM Slow Show” (seda on kahel korral ka Eestis esitatud).

Orbita autoreid on palju tõlgitud, omaette kogumikud on ilmunud itaalia, saksa ja inglise keeles. Orbita käib esinemas festivalidel Venemaal ja Euroopas ning korraldab ühtlasi Riias rahvusvahelist seltskonda kaasavaid kirjandusüritusi (nagu luulelugemissarjad „Põhi-Lõuna” ja „Poeesia saadikud” või Riia erinevaid kohti loominguliste aktsioonidega aktualiseerinud „Riia luulekaart”). Nende tegevuse üksikasjalikuma ülevaate ning valiku tekste ning heli- ja videosalvestisi võib leida nende kodulehelt orbita.lv.

Pisut lähemalt autoritest.

Semjon Hanin (kes tõlkija ja esseistina kasutab oma kodanikunime Aleksandr Zapol) on sündinud 1970 Riias, õppinud Tartus ja Riias vene filoloogiat. Ta hakkas luulet avaldama 1998. aastal ning tal on ilmunud luulekogud „Tолько что/Tikko” („Just äsja”, 2003), „Опущенные подробности” („Möödalastud üksikasjad”, 2008) ja „Вплавь/Peldus” („Ujudes”, 2013). 2009 ilmus Zapoli tõlgitud nelja läti luuletaja kogumik „За нас. Par mums” („Meie eest”). 2010 ilmus Prahas tšehhikeelne tõlkekogumik „Nezvládnuté pohyby” („Tahtmatud liigutused”). Zapol on näitustel esinenud ka fotokunstnikuna.

Artur Punte on sündinud 1977 Riias, õppinud Moskva Gorki-nimelises kirjandusinstituudis. Temalt on ilmunud luulekogud „Холмы без меня” („Künkad ilma minuta”, 1996), „Иди-иди” („Mine-mine”, 1998) ja „Поэтические посвящения/Poētiskie veltījumi” („Poeetilised pühendused”, 2013). Ta on loonud audiovisuaalseid konteptuaalseid teoseid, tõlkinud läti nüüdisaegset luulet ning kirjutanud ka ise lätikeelset luulet. Leiba teenib Punte reklaaminduses.

Vladimir Svetlov sündis 1973 Ogres, hariduselt psühholoog, kuid on tegutsenud põhiliselt foto-, video- ja filmikunsti alal, olles hinnatud moefotograaf. Orbitas on ta põhiline kogumike ja kodulehe visuaalse külje eest hoolitseja. Ta on loonud kontseptuaalseid projekte nii foto- kui videomeediumis, sageli koos kaasautoritega. Siinse kogumiku teistest napim tekstivalik vastab autori tahtele [ja kattub peaaegu täielikult Svetlovi ainsa luulekoguga „б/у” („kasutatud”, 2014), mis sisaldab ka läti- ja ingliskeelseid paralleeltõlkeid ning hulgaliselt Svetlovi enda ja Anna Volkova fotosid].

Sergei Timofejev on sündinud 1970 Riias, õppinud Riias filoloogiat, töötanud reklaaminduses ja teinud televisioonis oma autorisaadet, tegutsenud DJ-na. Timofejevit nimetatakse sageli Orbita liidriks. Ta hakkas luulet avaldama juba 1980. aastate lõpus ning on orbitalastest kõige kauem (juba 1990. aastate keskpaigast) ja põhjalikumalt tegelnud multimeedialise loominguga. Esimene luulekogu „Собака. Скорпион” („Koer. Skorpion”) ilmus 1994 Peterburis, sellele järgnesid 1996 „Воспоминания диск-жокея” („DJ mälestused”), 1998 „96/97”, 2003 „Почти фотографии/Gandrīz fotogrāfijas” („Peaaegu fotod”) ja Andrei Belõi auhinnale nomineerimise puhul avaldatud valikkogu „Сделано”

(„Tehtud”, Moskva), 2010 „Синие маленькие гоночные автомашины” („Sinised väiksed võidusõiduautod”, Moskva) ja 2012 „Stereo”. Timofejev osales 2004 Moskvas ilmunud antoloogia „Девять измерений” („Üheksa mõõdet”) koostamises – see on kõige esinduslikum kogumik, mis koondab vene diasporaas tegutsevaid tänapäeva luuletajaid. Ta on kirjutanud laulutekste, sh meilgi tuntud ansamblile Brainstorm. 2014 lavastati Läti Rahvusooperis Kristaps Petersonsi ooper Timofejevi libretole „Mihhail ja Mihhail mängivad malet”. Ta on kirjutanud ka lühiproosat.

Kui Haninit iseloomustab eelkõige püüe assotsiatiivsuse ja võõrituse kaudu tunnete pooltoone kirjeldada, Puntet teatav narratiivsus ja rolliluule, Svetlovi elliptiline psühholoogiliselt peen vihjelisus ja Timofejev näib kõiki neid omadusi omavahel lõimivat, siis neist erinevam on siinsest raamatust välja jäänud Žorž Uallik. Tema luule on suures osas keeleline mäng ja seda on võrreldud sajanditaguse vene avangardismi viljeldud mõistusetaguse keelega (заумь). Ualliku luulet on küll tõlgitud läti keelde, kuid tegelikult nõuaks see algse tekstidominandi edasiandmiseks põhjalikumat ümberluuletamist.

Žorž Uallik on sündinud 1975 Riias, õppinud psühholoogiat, töötanud valvuri, ehitaja ja reklaamikirjutajana, juhtinud teatriprojekti „TeatrtaeT” (palindroom, mida võib tõlkida „Teater sulab”) ja osalenud paljudes performance’ites ja häppeningides. Tal on ilmunud luulekogud „ИндииднИ” („IndiidnI / India päevad”, 2003), „Бес шансов, или Дядя деда” („Ilma šanssideta / Šansside sorts ehk Taadi onu”, 2006, Peterburi), „Вижу слышу молчу/Redzu dzirdu klusēju” („Näen kuulen vaikin”, 2013). Olgu siin stiilinäitena ära toodud ka üks katse Uallikut tõlkida:

Võrruta võrratu võrdsega
ja tasanda võrdne sellega. 
Kõiges kõik kauge on kauane,
ja kauased on ebamaised päevad.
Kõikjal kõik kustumatu on sulav,
nagu jääliustik jõelätte juures.
Ja ta jätkas olemist
sellena, millena algas
põikpäise sirgena
Võrdudes sellesama ühega,
mis elama meid sihikindlalt sünnitab
ja paneb paika pühalt,
sundides rajad taganema,
kui kõik on juba ükskõik –
nabaväätide tee ei jäta meile
seda, mida jätta tuleb.
Ja meie põikpäist sirget mööda
rebime end köidikuist lahti edasi vaadates,
äkki miski kauguses, kauaks,
jätab meid endaga võrdseks,
ei hakka alal hoidma ettevaatamatult
neid meie teatud päevi,
mida lühisõnastikuke
laseb kukkuda rea tühikutesse
ja laseb lendu silmusesse.
Kus me pole kellegagi võrdsed.

Lisaks loetakse Orbita püsiliikmeks ka Vladimir Leibgami, 1972 Riias sündinud disainerit, DJ-d ja muusikut, kes ise luulet ei kirjuta, kuid on suurema osa Orbita projektide visuaalne kujundaja. Peab mainima, et Orbita väljaanded on kõik kujunduslikult väga leidlikud (kujutlusvõimet inspireerib ka asjaolu, et paljud raamatud koosnevad kahes keeles osadest).
Eestis on Orbita liikmed käinud esinemas juba 2001. aastast, rühmana esimest korda 2004 Von Krahli teatris, viimastel aastatel aga tihedamalt (juba mainitud graafikatriennaalil, Kanuti Gildi Saali korraldatud festivalil „Läti kama”, kirjandusfestivalil „Prima Vista”). Orbita eestikeelseks esmatutvustuseks võib pidada Anders Härmi artiklit „Edasi meid viib MickyMouse, kõrvaklappides acid house” (Eesti Päevaleht, 31. august 2001, sisaldab ka üht Timofejevi tõlget). Semjon Hanini tekste on varem ilmunud Vikerkaares 2005/6 ja Sergei Timofejevit Vikerkaares 2008/1 (need tekstid on ka siinses raamatus olemas). Müürilehe 2015. aasta märtsinumbris (nr 42) ilmus Jayde Willi intervjuu Orbita liikmetega „Kuidas tühistada klišeed laval lugevast  luuletajast?”.

Käesoleva raamatuga on ühtede kaante vahel eestikeelse lugejani jõudnud üks uue sajandi Läti ja baltivene olulisemaid kirjandusnähtusi. Loodetavasti aitab see kaasa nii tihedamatele sidemetele lõunanaabrite kultuuriga kui ka meie enda erikeelsete kultuurikogukondade paremale seondumisele.

15/01/2016

Nüansimeele kriis

Ilmunud Postimehe lisas AK.

NÜANSIMEELE KRIIS


Terita kui kotkas pilku, võrdle merd ja vihmatilku,
otsi, küsi.
Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge
süsi.

Betti Alver


Laenan pealkirja ühelt Hasso Krulli artiklilt, mille ta kirjutas veerand sajandit tagasi tollase eesti kirjanduskriitika olukorda analüüsides. Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari abil.
Tegin aasta alguses Facebooki-postituse «Tujurikkuja» lõpulaulu kohta, kus ütlesin kaht lihtsat asja: et sisuliselt oli see protest nende vastu, kes püüavad patriotismi ja vabaduse ideed kaaperdada oma ksenofoobsete ideede külge, ja et tegu polnud laulu parodeerimisega. Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu «Tujurikkuja» tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
Mind hämmastasid vihased reaktsioonid mu postitusele, kuid samavõrra kummastas mind ka erakordselt suur laikide hulk. Mõlemad andsid tunnistust sellest, nagu oleks midagi väga tõsist kaalul. Ja ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et laul polnud mitte riiu tekitaja, vaid lihtsalt lasi sellel selgepiirilisemalt ilmneda. Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru «Tujurikkuja» pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. Ühesõnaga, nad tajusid seda pila enda kohta käivana selle pärast, et neid on juba varem ebaõiglaselt sildistatud. Tegelikult on see kas tegemata jäänud informeerimise või hooletu väitluskultuuri tulemus. Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt pagulaste aitamise vajadusest ja sellest, et islam ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on Vene profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse diktatuuri käsilasteks.
Ühesõnaga, probleemi erinevaid aspekte tähtsustavad inimesed ei saa enam omavahel räägitud, väga ruttu läheb solvamiseks ja solvumiseks. Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega. Üks oluline tunnusjoon on see, mida ma nimetan üle-eeldamiseks. Esiteks eeldatakse, et vestluskaaslane/oponent jagab samu endastmõistetavusi mis minagi; see ei pruugi nii olla, tuleb teha (enese)seletamist. Teiseks, et teine valdab sama infot; ei pruugi, tuleb informeerida. Kolmandaks eeldatakse, et teine pole võimeline teatud asjadest niikuinii aru saama, järelikult väärib ta ignoreerimist või põlastust; ei pruugi, ta võib osutuda mõistlikuks inimeseks. Neljandaks, ja see on üks suhtlust tapvamaid üle-eeldamisi: et oponent jagab kõiki arusaamu, mis müütilist «vastaspoolt» iseloomustab (nt et immigrantide getostumise kartjal on ka rassistlikud vaated või et pagulastele kaasa tundmine tähendab Kölni kurjategijatele möönduste tegemist). Asja teeb keeruliseks see, et puhuti need asjad ongi nii, nagu eeldatud – kuid sageli mitte.
Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. Tulemuseks on väärad süllogismid, sest ei opereerita enam informeeritud ratsionaalsete argumentidega, vaid ujuva sisuga metafooride ning vigaste võrdustehetega (nt et moslemid on oma kultuuritausta poolest kuritegelikud või et patriotism on automaatselt ksenofoobne). Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
Ses suhtes oli eeskuju andev aastavahetuse põhilise «patukoti» Märt Avandi vabandus «Pealtnägijas», kus ta tunnistas, et tema varasem emotsionaalne üldistus, et kogu eesti rahvas on häbiväärselt ksenofoobne, oli eksitus. Avandi oli teinud ühe jõulise mütologiseeriva üle-eeldamise ning astus nüüd sammu tagasi. Ma arvan, et sellist sammu võrra tagasi astumist võiks kaaluda paljud meist, olgu nad «natsid» või «liberastid».
Oluline on valmidus tunnistada, et mul ei pruugi olla õigus või et ma olen hoogsalt liialdanud. Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna eeldus ning paratamatus. Mitte keegi meist ei valda absoluutset tõde, aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust arvamuse ja fakti, maailmavaate ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste üldistuste ja konkreetsete tõsiasjade vahel. Erimeelsus ei ole ühiskonna vigasus, sest erimeelte kogum ongi vaba ühiskonna tervik – mitte keegi eraldi ei saa tervikut kehastada.
Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid; valikukoht on see, kas samasooliste perede õigusi tagada just abielu staatusega või kas riik peaks toetama koguduste asutatud koole).
Niisiis, hoida kõigest hoolimata kontakti, mitte isoleerida erimeelseid (nt visata neid sõbralistist välja), üha väidelda, taganemata oma põhiprintsiipidest, kuid hoidudes jäikusest ning jälgides enesekriitiliselt, kus sa ise võid mütoloogilisse üldistusse kalduda. Eesmärk ei saagi olla kõigi üksmeel, kuid alati saab meeles pidada, et kuigi me oleme eri meelt, on miski, mis võimaldab meil siiski ühises ruumis elada – see erimeelte kontakti võimalus ise, vaba diskussiooniruum.
On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
Ole palun allikakriitiline, arvesta, et suur osa infoväljast on maailmavaateliselt värvitud ning suur osa sellest kuulub hoopis infosõja valda; püüa kindlaks teha, mis suunas ja kui palju on infoallikas kallutatud (see nõuab nüansimeelt). Küsi alati: kas minu sõnavõtt aitab lahendada probleemi või on selle põhiline eesmärk näidata oma meelsust ja tarkust ning vastaspoole nõmedust? Ja kui aitab, siis millist probleemi? Kas ma toetan kellegi poliitilist agendat, keda ma tegelikult ei tahaks toetada, st ega ma ei ulu koos huntidega? Ja kui see osutub nii olema, mõtle, kuidas end huntidest distantseerida, säilitades oma sõnumi iva.
Palun ära sõima, vaid argumenteeri – see, et sul on emotsioonid, pole midagi erakordset; eriline on see, kui luuakse jahe selgus kuumaks köetud kirgede keskel. See pole võistlus, kes suudab kõvema afekti saada; see on meie ühine võitlus õigluse ja adekvaatse maailmataju nimel.
Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. Sest kodumaa koosneb eelkõige inimestest, kellega mul on midagi põhimõtteliselt ühist isegi siis, kui ma pole nõus nende maailmavaatega. Isamaa on mitmekesine maastik, mitte siledaks lükatud tasandik.
Üks mu sõber, olles jälginud mu pikki vestlusi oponentidega, ütles, et mul on hobuse kannatus. Ja ma arvangi, et see, millest ma räägin – nüansimeele alalhoidmine, isamaa kui omavahel suhtlevate inimeste kogukonna säilitamine – nõuab mõnedes olukordades hobuse kannatlikkust. See on töö. Jõudu tööle!

15/12/2015

Intervjuu Joanna Ellmanniga

Koos Kristina Viinaga intervjueerisime Värske Rõhu jaoks Joanna Ellmanni, kellel ilmus suvel järjekordne luulekogu. Juttu on sellest, mismoodi ta kirjutab, mida tähendab "sulgunud ruumi" motiiv, millised on tema vaimsed praktikad, millised luuletajad on tema jaoks olulised, samuti tema isast Andres Allanist ning Käända mõisast, kus Joanna praegu põhiliselt elab.

21/11/2015

Elias Hirschl - kolm teksti

Tõlkisin Tartus toimunud Euroopa Luuleprõmmu Meistrivõistlustel osalenud Austria esindaja Elias Hirschli tekste.




Mul läheb halvasti

Mul läheb halvasti, sest ainsa inimesena sel maal olen ma tänulik selle eest, mida maailm mulle pakub. Jah, kuid samavõrra panen ühtlasi tähele, mida kõike maailm mulle ei paku.
Ma elan Austrias. Rikkal maal, kus kõik on rahulolematud.
Alati on piisavalt raha, ja kui raha pole, on alati kuskil piisavalt süüa. Aga mida peaksime söögiga tegema, kui meil pole nälga?
Sina, kes istud ikka seal üleval ja jagad ressursse: Palun, palun! Mul pole enam sööki vaja! Mul on juba kõht täis! Rohkem täis, kui täis võib üldse kõht saada!
Sellel maal on puudus näljast ja surmast! Seepärast hävitavadki nii paljud inimesed ennast! „Kas tohib teile veel midagi pakkuda?“
Jah, tegelikult võiks küll veel midagi pakkuda! Tsüaniidikapsleid, kui sobib! Aga palun suhkruvabu, ma olen nimelt diabeetik! Peale selle on mul veel laktoositalumatus ja ma olen vegan. Ma tahaksin aga seevastu elada maal, mis voolab piima ja mett. Ja kas te võiks palun ka piima delaktosifitseerida ja lehmad taimedega asendada ja mesilastele korralikult maksta, muidu korraldan ma siin veel näljastreigi!
Minu kodus on üks lihasööja taim, aga kuna ma olen vegan, siis peab ta ka minu elustiiliga sobituma, seega olen ma ta ümber õpetanud veganist lihasööjataimeks.
Teadlased on välja selgitanud, et inimkeha rakud uuendavad end täielikult iga seitsme aasta tagant. Kui seitse aastat ainult taimedest toituda, siis koosneb inimene defakto ainult taimedest ja võib lõpuks iseennast süüa, ilma et ta seejuures süümepiinu peaks tundma. Aitäh, teadus!
Me oleme teadusele nii palju tänu võlgu! Nagu näiteks aatompommide ja heaoludepressiooni eest! Progress viib meid edasi! Kui me tagasi läheme, saab meist katk, kui seisma jääme, siis vähktõbi, ja kui me edasi läheme, siis võib-olla mõlemad!
Farmatseudid otsivad aastate kaupa vahendit, mis vabastaks meid kõigist elu hädadest ja täiesti ootamatult tuleb neil välja surmav viirus.
Ma võiksin nii paljude asjade üle siin maailmas nördimust tunnda, aga õnneks on selle vastu ju tabletid olemas. Ainult kahjuks mul pole neid.
Mis tabletid need minu rahakotis siis on? Ahsoo, ei, ei, neid võtan ma vaid kümme korda päevas oma tabletisõltuvuse vastu. Ja ma olen ka suitsetamisest loobunud ja imen sestsaadik sulatatud plastikut ja vestlen iga päev kolm tundi oma arstiga kiirguse kahjulike mõjude vastasest vahendist! Mingil moel pean ma ju oma igapäevase vähidoosi kätte saama.
Nii et andke mulle nüüd palun lõpuks mu delaktosifitseeritud piim, minu mesilasvaba mesi ja minu suhkruvabad tsüaniidikapslid.
Sest ma lähen nüüd koju ja söödan end oma veganist lihasööjataimele.



Roosad prillid

Ma ostsin endale roosad prillid. Sestsaadik tunnen end, nagu oleks ma armunud. Mu äratuskell teeb nüüd linnusädinat ja et seda tasakaalustada, olen linnud oma aias helisema dresseerinud.
Kuna kannan prille päeval ja öösel, olen oma seinad komplementaarvärvidega värvinud, et nad jälle valgetena paistaksid, muidu pööran ükspäev täitsa ära. Vastupidi roostevabaks teraseks tugevdatud roosadele pleksiklaasprillidele ei hoia armastust kahjuks igavesti alal. Ka siis mitte, kui kleeplindiga kõvasti kinni panna. Et seda meeles pidada, olen lasknud endale lõplikkusemärgi pahkluule tätoveerida. Selle saab vähemasti jälle maha pesta.
Mõnikord vahin seda lõplikkusemärki ja mõtlen järele.
Mõnikord esitan endale nii raskeid küsimusi. Nii raskeid küsimusi, et tunnen end äärmiselt lahedana, kui ma neid luuleprõmmul ette loen.
Ma tean, et ühel päeval ma suren. Wow, näib mulle, ma olen niii vinnge.
Ma olen Stepihunti lugenud, ma olin siis 11. Ja ma elan veel. Sest ma ei saanud sellest raamatust aru.
Ma nägin Fightclubi, kui ma olin 12, ja ma elan ikka veel. Sest film oli algkeeles ja ma ei saanud süžeest aru.
Ma arvasin, et film räägib kahest tüübist, kes teineteist vastastikku klobivad ja üks neist muutub lõpus nähtamatuks.
 Mõnikord näen sind unes. Ja unes pole sul midagi seljas. Kuid see ei tule sellest, et ma peaks sind ihaldusväärseks, vaid sellest, et ma ei suuda riietust ilmekalt ette kujutada. Ma usun, et see on midagi legasteenia sarnast.
Alati, kui sind näen, läheb päike ära. Tõenäoliselt peaksime seepärast lõpetama ainult loojangu ajal kohtumised, ma pean oma une ja ärkvelolu rütmi jälle korda seadma, aga see on raske, kui linnud ei lõpeta helisemist.
Kell 6 hommikul. Kell sädistab. Aeg tõusta. Ma oleks pidanud lindudele lihtsalt unerežiimi implanteerima, nii raske poleks see ju pidanud olema. Aga hea töömees pole ma niikuinii olnud. Ja ma pole ka multitaskingu-võimeline. Aga vähemalt ei joo ma autot juhtides.
Sa oled alati minu jaoks olemas. Sa tead politsei numbrit peast ja selle eest olen ma sulle väga tänulik. Mina ei pane numbreid tähele, sellega on nagu ka riietuse ruumilise ettekujutamisega. Mina ei tea, mis sellega on. Tõenäoliselt lapsepõlvetrauma, mille ma olen alla surunud. Lapsena sain ühelt maalikunstnikult nõelata. Sestsaadik on mul vastumeelsus kujutava kunsti suhtes. Aga ma ei lükka kunstnikke tervikuna tagasi. Ma mõtlen, et kui ma kord piisavalt suure korteri saan, lisan ma sellele ka ühe kunstniku. Laulukirjutaja peaks ju päris hästi lastega sobima, olen ma kuulnud. Ja vastupidiselt kujutavatele kunstnikele tunnevad nad end ka kitsas ruumis hästi, nii et see ei tekita süümepiinu, kui ma üht sellist linnas pean.
Kusjuures: kunstnikud, kes laulavad, ei nõela. Ja kunstnikud, kes kirjutavad, ei löö sind näkku, igal juhul mitte sel ajal, kui nad kirjutavad, siis on neil see käsi pliiatsiga kinni.
Kui nad just mõlemakäelised pole. Uuuuääh. Mõlemakäelised.
Kui väga ma neid vihkan, neid mõlemakäelisi poeete.
Nood virutavad sulle ühe käega ja kirjutavad samal ajal teisega impressionistlikku armastusluuletust.
Vist peaksin pigem veel natukeseks pikali heitma. Linnud hakkasid ka jälle helisema.
Päike loojub. Sajab vihma, aga ma olen kuulnud, et ilm muutub paremaks, kui lihtsalt lõpetada sellest lugemine.




Kafka – isakompleksi-tekst

Minu suhe isaga on mõnevõrra komplitseeritud. Ühelt poolt seepärast, et ta ei kuula mu probleeme päriselt ära ega ole mu ebakonventsionaalsete mässuliste vaadetega nõus, ja teiselt poolt seepärast, et ta lukustas ennast külmkappi.
Alguses ei pannud me seda üldse tähele. Me märkasime vaid, et ta ikka jälle paariks tunniks ära kadus. Ükskord juhtusin ma just sel ajal külmkappi lahti tegema ja leidsin oma isa sealt seest. Ta tervitas sõbralikult ja ulatas mulle ühe õlle. Ma vaatasin pudelit mõnevõrra segaduses näoga ja isa võttis selle tagasi, sest mul polnud pudeliavajat kaasas.
Ta võttis õlle, avas selle teise pudeli abil ja ulatas jälle mulle.
Ma olin ikka veel natuke tardunud. Ühest küljest seepärast, et mu isa külmkapis istus, teisest küljest seepärast, et tal oli tõepoolest õnnestunud üks pudel teise pudeliga avada, mis oli ikka päris lahe, ja eelkõige seepärast, et ma olin alles 12-aastane ja tahtsin tegelikult jogurtit.
Isa naeris jälle ja sulges ukse konksuga, mille ta külmkapiuksele sissepoole oli keeranud.
See olukord oleks ju isegi pooleldi talutav olnud, kui ta polnuks veel ka lukku uksele külge monteerinud. Külmkapp oli sestpeale lihtsalt hõivatud ja esiteks ei saanud me seda kasutada ning teiseks ei teadnud me, mida ta seal sees tegi.
Nädala pärast küsisime temalt lõpuks, ega tal külm pole.
Ta vastas: Ei, ta on sinna juba kütte paigaldanud. Ja lisaks veel väikese lambi, kuna külmkapituli on kogu aeg kustus.
Me ei saanud seda viimast muidugi kuidagi järele kontrollida. Seda ei tea ju lõpuks absoluutselt mitte keegi, kas tuli on külmkapis kustunud, kui uks kinni on.
Mu isa oli end igal juhul päris kenasti külmkappi sisse seadnud. Tal oli kõik nii, nagu öeldud: küte, lamp, uksekonks ja väike tabalukk. Aga tal oli seal sees ka näiteks telekas. Ja üks päris vinge stereokeskus. Jaa, tal oli seal külmkapis isegi üks külmkapp.
Umbes kuu pärast mõtlesime: Nii ei saa see enam edasi kesta!
Seepärast ostsime teise külmkapi, kuhu me lõpuks ometi jälle saime sisse panna kogu rõdul seisnud söögi, sest vaikselt oli kätte jõudnud suur suvi.
Millalgi tegi mu isa veel ühe käigu edasi ja kolis külmkapi sisu teise külmkappi üle, kuna vana külmkapp oli talle liiga suur. Mõne aja pärast oli ta juba unustanud, et ta oli juba teise külmkapi hõivanud, ja kui ta ükskord kapist väljus, sattus ta täiesti pöördesse sellest, et ta tegelikult kogu aeg külmkapis istub. Sel moel kaotas ta aja jooksul täielikult reaalsustaju. Ta hakkas külmkappi ainsaks eksisteerivaks maailmaks pidama ja uskus, et väljaspool külmkappi seda enam pole. Või kui, siis tõenäoliselt vaid veel üks suurem külmkapp. Ja selle ees, suuremasse külmkappi sisenemise ees tundis ta ülemäära suurt hirmu. Tal oli põhimõtteline hirm ruumilise avaruse ees ja ta soetas endale rohkem külmkappe, mis ta üksteise sisse pani. Nõnda tõmbus ta aegamööda külmkapist külmkappi, kuni ta ühel hetkel absoluutsesse nullpunkti oli jõudnud, mis oli tõenäoliselt ka ainus koht kogu maailmas, milles ta end kindlalt tunda võis.
Me pole teda enam näinud.
Millalgi viisime külmkapi lihtsalt toast välja.
Mu isa oli küll ära, kuid me leidsime ühed käsikirjad, mis ta oli ilmselt vahepeal kirjutanud.
Nende nimed olid näiteks „Protsess“, „Otsus“ või „Metamorfoos“, nad olid kõik päris pikad ja käsitlesid läbivalt Ema Loodust ja Isa Kompleksi.