Vene kirjanduslikest rühmitustest

Ilmunud on Sergei Zavjalovi esseekogu "Ars poetica". Raamat sisaldab kaks üldisemat käsitlust 20. sajandi vene luulest ("Peripeetia ja traagiline iroonia nõukogude luules" ning "Kaasaegsuse kontsept  ja aja kategooria "nõukogude" ja "mitte-nõukogude" luules"), eraldi esseed on Aleksandr Tvardovskist, Olga Bergholzist, Viktor Krivulinist ja Gennadi Aigist (viimane on üks olulisemaid sõjajärgse vene luule moderniste, kelle loomingust on varsti Ninniku Raamatukogu sarjas ilmumas valimik) ning lisaks vaade Vene soomeugrilaste kultuurilistele perspektiividele.
Koos Martin Opitzi "Raamatuga saksa luulekunstist" avab see TLÜ Kirjastuse uue sarja "Bibliotheca artis poeticae". 

Raamatu lisana olen kokku pannud ülevaate 20. sajandi esimese kolmandiku vene luulerühmitustest, mida jagan siingi.

*

Vene kirjanduslikest rühmitustest

Vene kirjanduselu tsaaririigi lõpuperioodil ja Nõukogude riigi alguskümnendil iseloomustab intensiivne ühinemine rühmitustesse ja katusorganisatsioonidesse.

1) Sümbolistid, akmeistid ja muud mitterevolutsioonilised kirjanikud

Niinimetatud hõbeajastu algas 1890. aastail sümbolistide rühma esilekerkimisega, kuid formaalset organisatsiooni neil polnud. Sümbolistid jaotatakse tavaliselt vanemaks ja nooremaks põlvkonnaks. Vanemasse põlvkonda kuulusid peterburilased Dmitri Merežkovski, Zinaida Hippius, Fjodor Sologub, Nikolai Minski ja Aleksandr Dobroljubov ning moskvalased Valeri Brjussov ja Konstantin Balmont. Uue sajandi alguses tulid nn noorsümbolistid – Sergei Solovjov, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Vjatšeslav Ivanov, Innokenti Annenski. Olulised koondajad olid Peterburi ajakiri Mir iskusstva ja Moskva kirjastus Skorpion.

1911 tekkis Nikolai Gumiljovi ja Sergei Gorodetski eestvõttel sümbolismile vastanduv akmeistide luulekoolkond, mis koondus rühmitusse Luuletajate tsehh (Цех поэтов). Tuntumad nimed on veel Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam. Rühmitus lõpetas tegevuse aprillis 1914. Luuletajate tsehh taaselustus veel aastail 1916–17 Georgi Ivanovi ja Georgi Adamovitši initsiatiivil ning veel kord 1920–22 Gumiljovi ja Adamovitši eestvõttel, kuid need ei olnud enam nii kindla esteetilise programmiga.

Esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel koondusid mitteproletaarsed, peamiselt sümbolismi ja akmeismiga, aga ka futurismi vähem revolutsiooniliste suundadega seotud kirjanikud mitme organisatsiooni ümber. Peterburis tegutsesid Literaatide Maja (Дом литераторов, 1918–22) ning Kunstide Maja (Дом искусств, 1919–23), olulised figuurid olid Ahmatova, Juri Annenkov, Blok, Gumiljov, Sologub, aga ka nt Vladislav Hodassevitš, Jevgeni Zamjatin, Kornei Tšukovski; neisse kuulus ka rida kirjandusteadlasi ja kunstnikke. Tegu polnud otseselt rühmitustega, vaid kultuuritegelaste vastastikuse abi ühingutega, mis korraldasid ka esinemisi, loenguid, kontserte, näitusi ja kirjastamistegevust. 1922 ei pikendanud NKVD enam Literaatide Maja tegevusluba.

Kunstide Maja stuudio liikmetest moodustus 1921. aasta veebruaris rühmitus Серапионовы братья ehk Serapioni Vennad. Selle liikmed olid Lev Lunts, Ilja Gruzdev, Mihhail Zoštšenko, Veniamin Kaverin, Nikolai Nikitin, Mihhail Slonimski, Viktor Šklovski, Vladimir Pozner, Jelizaveta Polonskaja, Konstantin Fedin, Nikolai Tihhonov ja Vsevolod Ivanov. Rühma ideeliseks juhiks oli Jevgeni Zamjatin, kuid tegevuses osales ka nt Anna Ahmatova ning neile elas kaasa Maksim Gorki. Rühmitus oli rõhutatult apoliitiline, distantseerus kunsti ideelisuse nõudest ning pooldas kantiaanlikku puhta esteetika ideaali. See põhjustas muidugi kriitikat proletaarsete kirjanike suunalt. Seejuures aga oli Serapioni Vendade hulgas ka kirjanikke, kes huvitusid ühiskondlikest teemadest, ning mõnest (nt Tihhonov) sai hiljem isegi nõukoguliku kirjanduse klassik. Rühmituseliikmete poeetilised ja stilistilised eelistused olid üsna erinevad. 1923 hakkas grupi tegevus raugema, sest olulisemad liidrid emigreerusid või asusid ümber Moskvasse, 1926 lakkas rühmituse tegevus lõplikult.

1918 loodi Moskvas Ülevenemaaline Luuletajate Liit (Всероссийский союз поэтов), mille esimeesteks olid 1918–27 järgemööda futurist Vassili Kamenski, sümbolist Valeri Brjussov ja endine egofuturist Georgi Šengeli. 1920 loodi ka Petrogradi osakond, seda juhtisid kuni 1929. aastani järjest Aleksandr Blok, Nikolai Gumiljov, proletaarne luuletaja Ilja Sadofjev ning Nikolai Tihhonov.

1920 loodi Literaatide Maja baasil Ülevenemaaline Kirjanike Liit (Всероссийский союз писателей), mis koondas revolutsioonieelsete kirjandusvoolude literaate. Liidu kese oli Petrogradis/Leningradis, seda juhtisid Akim Volõnski ja Fjodor Sologub, kuid oli ka Moskva osakond. Programmilisi deklaratsioone ei tehtud, küll aga korraldati hulgaliselt loomingulisi õhtuid. Petrogradis oli ÜKL kirjanduselu keskne organisaator, nii et liiduga ühines isegi väike hulk proletaarseid kirjanikke. 1922 oli liidul umbes 200 liiget. Nii Luuletajate kui Kirjanike Liit muutusid aja jooksul nõukoguliku kirjanduse eestseisjateks ning sulandusid lõpuks NSV Liidu Kirjanike Liitu.

1921 ilmus luministide manifest, tegu oli noorte luuletajate Veniamin Kissini, Dmitri Maizelsi, Nikolai Reštšikovi, Tarass Matšteti ja Natalja Kuguševa rühmitusega, mis kuulutas pöördumist maailma ühtse olemuse Luumeni (ehk Valguse) poole; põhiprintsiipideks olid väljumine psühhologismist indiviidi objektiviseerimise suunas ning „monumentaalne lüürilisus“. Rühmituse tegevus jäi lühiajaliseks, sest juba järgmisel aastal suri selle andekaim liige Kissin.

2) Futuristid, imažinistid, konstruktivistid jm avangardistid

1910 tekkis vene futuristide ring, kes nimetasid ennast budetljaanideks (sõnast „будет“ – „on” tuleviku vorm) ning lõid rühmituse Gileja (Гилея ehk Hylea – nõnda nimetas Herodotos osa Sküütiast); nad eristasid ennast Itaalia futuristidest, püüeldes algupärase vene futurismi poole. Rühmitusse kuulusid Velimir Hlebnikov, David Burljuk, Vassili Kamenski, Vladimir Majakovski, Aleksei Krutšonõhh. Erinevate futuristide hulgas olid nad kõige vasakpoolsemad. Just neilt pärineb manifest „Kõrvakiil ühiskonna maitsele“ (1912); koostöös avangardsete kunstnike ühendusega Noorsooliit (Союз молодёжи) asutasid nad oma teatri, kus muuhulgas lavastati „Vladimir Majakovski“. Et ennast teistest futuristidest eristada, nimetasid nad end kubofuturistideks.

Kubofuturismi hilisemaks järglaseks võib pidada 1922. aasta lõpus loodud ühendust LEF (Левый фронт искусств – Kunstide vasakrinne), mida juhtis Majakovski ja kuhu kuulusid veel Nikolai Assejev, Ossip Brik, Sergei Tretjakov jt (koostööd tegid ka nt Boriss Pasternak, Aleksei Gastev, Krutšonõhh, Kamenski, aga ka terve hulk tollaseid uuenduslikke kunstnikke, filmitegijaid ja arhitekte). LEF pidas ennast ainsaks tõeliseks revolutsioonilise kunsti esindajaks ning oli seega opositsioonis teiste proletaarsete kirjandusühendustega. Nende põhimõteteks oli suund dokumentaalsusele, tööstuslikule kunstile ja sotsiaalsele tellimusele. 1928 LEF lagunes, Majakovski püüdis veel edutult luua REFi ehk Revolutsioonilist rinnet, kuid 1930 astusid nii tema kui Assejev RAPPi liikmeks.

1911 koondus Igor Severjanini ümber Peterburi futuristide ring, mis võttis nimeks Ego (Эго) – need olid egofuturistid, märksa rafineerituma tundekäsituse esindajad futuristide liikumises. Sinna kuulusid Konstantin Olimpov, Georgi Ivanov, Rjurik Ivnev jt. Aasta pärast Severjanin lahkus grupist ning selle liidriks sai Ivan Ignatjev, kes asutas Intuitiivse Assotsiatsiooni ning kirjastuse Peterburgski glašatai, kuid egofuturism hääbus pärast Ignatjevi enesetappu 1914.

Egofuturismi Moskva versiooni esindas 1913 loodud ajakiri Mezonin poezii (Мезонин поэзии, Luule ärklikorrus), mida toimetas Vadim Šeršenevitš. Futuristide vahelistest vastuoludest annab tunnistust see, et kui ajakirja ümber koondunud seltskond kutsus 1914 Venemaale visiidile Marinetti, siis kubofuturistid kohtumisel „italofuturistiga“ ei osalenud. Egofuturismi teatavate järglastena on nähtud hilisemat imažinistlikku liikumist, aga ka 1920. aastate alguses Konstantin Vaginovi ümber koondunud lühiajalisi rühmitusi Narride klooster (Аббатство гаеров) ja Fofanovi-nimeline luuletajate ring (Кольцо поэтов имени К. М. Фофанова).

Kolmas olulisem futuristide rühmitus oli 1914 Moskvas loodud Tsentrifuug (Центрифуга), keskseteks autoriteks Sergei Bobrov, Nikolai Assejev ja Boriss Pasternak, kes eraldusid aasta varem tekkinud rühmitusest Lüürika (Лирика), mis püüdis ühendada sümbolismi ja futurismi. Nende looming oli pisut traditsioonilisem ning erilist rõhku pandi intonatsioonile, rütmile ja süntaksile. Rühmituse nime all ilmus raamatuid 1922. aastani.

1918 loodi Moskvas Imažinistide Ordu (Орден имажинистов), mille olulisemad tegelased olid Anatoli Marienhof, endine egofuturist Šeršenevitš ja varem nn uustalupoegliku luule koolkonda loetud Sergei Jessenin, järgmisel aastal ilmunud deklaratsioonile kirjutasid lisaks neile alla veel Rjurik Ivnev, Boriss Erdman ja Georgi Jakulov. Nende poeetikas oli olulisel kohal põhjalikult välja arendatud ning kohati epateeriv metafoorne kujund. Nad olid kirjanduselus üsna aktiivsed ning nende eeskujul moodustati imažinistlikke rühmitusi ka muudes linnades, tuntuim neist Petrogradis 1922 loodud Sõdivate Imažinistide Ordu (Орден воющих имажинистов; Aleksandr Zolotnitski, Semjon Polotski, Grigori Šmerelson jt). 1924 läks Moskva rühmitus laiali (aasta hiljem tegi Jessenin enesetapu), Leningradi rühm lagunes 1926.

Nitševokid („eimiskilased“) oli 1920. aasta alguses Moskvas moodustunud ning hiljem ka Doni-äärses Rostovis tegutsenud grupp, mis esindas dadaistliku liikumise vene versiooni. Rühmituse liider oli Rjurik Rok, sinna kuulusid veel Susanna Mar, Ilja Berezark, Lazar Suhharebski jt. Avaldasid mitu manifesti, on kirjanduslukku läinud sellega, et 1922. aasta alguses sekkusid Majakovski esinemisse ning soovitasid tal vene luule puhastamise asemel Puškini monumendi jalamil möödakäijate saapaid puhastada. Rühmitus hajus 1922, kui Rok oli kas emigreerunud või Tšekaa poolt arreteeritud (andmed lahknevad).

1920. aasta aprillis moodustati Odessas rühmitus Poeetide kollektiiv (Коллектив поэтов); see oli vasakpoolsete vaadetega ja sinna kuulusid nt Eduard Bagritski ja Semjon Kirsanov, aga ka nt prosaistid Ilja Ilf, Juri Oleša ja Valentin Katajev. Rühmitus tegeles ka üldhariva tegevusega, korraldati eri kirjanikele pühendatud teemaõhtuid, tegeldi raamatute vahendamisega punaarmeelastele ja töölistele. 1922. aastal rühma tegevus hääbus, sest selle juhtivad tegelased olid lahkunud Harkovisse või Moskvasse.

Mõned neist osalesid LTsK (ЛЦК – Литературный центр конструктивистов) ehk Konstruktivistide Kirjandusliku Keskuse tegevuses. See loodi Moskvas 1923 Ilja Selvinski poolt ning kuulutas ratsionaalset marksistlikku kunsti. Kunstiteos pidi olema tehnikaajastule vastavalt maksimaalselt funktsionaalne, ideaaliks oli „lokaalne semantika“, mis tähendas metafooride, riimide ja rütmide allutamist teose põhiidee teenistusse. Peale Selvinski kuulusid rühmitusse veel Korneli Zelinski, Vladimir Lugovskoi, Eduard Bagritski, Veera Inber, Jevgeni Gabrilovitš, Boriss Agapov, Dir Tumannõi, Aleksei Tšitšerin jt. 1928 tõi Selvinski rühmitusse juurde veel kimbu luuletavaid tudengeid, kes said tuntuks „konstromoletsitena“ (analoogiana komsomoletsitele ehk komnoortele). LTsK andis oma eksistentsi jooksul välja kolm koguteost; rühmitus lõpetas tegevuse 1930.

3) (Uus)talupoeglik luulekoolkond

Nn talupoegliku luule koolkond tekkis 1872, mil talupojapäritoluga luuletaja Ivan Surikov koostas endasarnaste poeetide kogumiku „Koidik” («Рассвет»); tekkis nn surikovlaste liikumine vene luules, mis 1903 formeerus Surikovi Kirjanduslik-Muusikaliseks Ringiks (Surikov oli selleks ajaks juba surnud, nii et tema nimi tähistas voolu üldisemalt), kuhu kuulusid ka rahvalaulikud ja -muusikud. Selle ringiga olid seotud ka noorema põlvkonna autorid, keda on hakatud nimetama uustalupoeglikeks luuletajateks, tuntuim neist oli Jessenin (kes siirdus varsti imažinistlikku liikumisse), aga ka Nikolai Kljujev, Sergei Klõtškov, Pjotr Orešin, Aleksandr Širjajevets jt. 1921 loodi selle ühenduse baasil Ülevenemaaline Talurahvakirjanike Ühing (ВОКП – Всероссийское общество крестьянских писателей). Suur osa talurahvaluuletajaid vaikis 1930ndatel ning represseeriti 1937.

4) Proletaarsed kirjanikud

1917. aasta septembris (seega juba enne oktoobripööret) loodi revolutsioonilise kultuuritegelase ja hilisema nõukogude kultuurijuhi Anatoli Lunatšarski eestvõttel ja proletaarsete kultuurilis-hariduslike ühingute baasil Ülevenemaaline Proletkult (Всероссийский Пролеткульт, lühend nimetusest Пролетарские культурно-просветительные организации – proletaarsed kultuurilis-valgustuslikud organisatsioonid). Pärast kommunistide võimuletulekut muutus see kiiresti massiorganisatsiooniks, millel oli palju osakondi ning hulk ajakirju (1920 kuulus organisatsiooni umbes 80 000 inimest). 1920 allutati Proletkult valgustuse rahvakomissariaadile (ehk haridusministeeriumile), kuid kuna bolševikud jäid organisatsiooni juhtimises vähemusse ning ta leidis kriitikat ka riigivõimu poolt, hakkas Proletkult 1922 hajuma ning sellest pungus mitmeid väiksemaid kooslusi; lõplikult lakkas Proletkult olemast 1932. Proletkulti ideoloogid olid Aleksandr Bogdanov ja Aleksei Gastev, kes lähtusid kultuuri klassilisest determineeritusest ning pidasid seega oluliseks just proletaarsele klassile eriomase kultuuri arendamist. Selle negatiivseks aspektiks sai muidugi traditsioonilise kultuuri eitamine ning allasurumine.

Esimesena eraldus Proletkultist juba 1920. aasta jaanuaris rühmitus Kuznitsa (Кузница, Sepikoda), kuhu kuulusid Sergei Obradovitš, Mihhail Gerassimov, Vassili Aleksandrovski, Nikolai Poletajev, Vladimir Kirillov jt; rühmitus andis välja samanimelist ajakirja. Põhisuundumuselt proletaarse kultuuri eestvõitlejad ning ägedad oponendid revolutsioonieelsele kodanlikule kunstile; olles küll väga ideoloogilised, ei tunnistanud nad partei diktaati loomingu suhtes (osa rühmituse liikmeid isegi lahkus parteist, pidades tolle tegevust – nt NEPi kehtestamist – maailmarevolutsiooni idee reetmiseks). Loomingus on palju tööliste, metalli ja masinate ülistamist. Kuznitsa hakkas tähtsust kaotama 1922 pärast rühmituse Oktjabr loomist. 1928 läks enamik Kuznitsa liikmeid üle VOAPPi ning hiljem said mitmed neist (Aleksei Novikov-Priboi, Fjodor Gladkov jt) nõukogude kirjanduse klassikuteks.

Peagi eraldus Proletkultist rühmitus Kosmist (Космист) eesotsas Aleksei Gastevi, Vassili Kazini ja Ilja Sadofjeviga. Nende vaated olid üsna lähedased Kuznitsa omadele, nad kuulutasid ülemaailmset revolutsiooni ning taotlesid kujundite kosmilist hüperboolsust. Rühmitus lõpetas tegevuse 1923.

1920. aasta oktoobris loodi Kuznitsa initsiatiivil kokku kutsutud proletaarsete kirjanike konverentsil Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ehk VAPP (ВАПП – Всероссийская ассоциация пролетарских писателей). Järgmisel aastal tunnustas valitsus seda ka proletaarse kirjanduse katusorganisatsioonina. VAPPi juhiks sai Vladimir Kirillov.

Mais 1922 loodi Demjan Bednõi, Ivan Filiptšenko, Ivan Doronini jt eestvõttel rühmitus Rabotšaja vesna (Рабочая весна ehk Tööliskevad). See kuulus ajalehe Rabotšaja Moskva juurde ning koondas eeskätt töölisnoorust; välja anti neli kogumikku. 1924 rühmituse tegevus katkes, ta taaselustati 1926 VAPPi koosseisus, kuid 1927 katkestas sellega sidemed ning sulandus Kuznitsasse.

Oktoobris 1922 loodi komsomoli kuuluvatest noorkirjanikest organisatsioon Molodaja gvardija (Молодая гвардия ehk Noor Kaardivägi). Sinna kuulusid juhtivatena Aleksandr Bezõmenski, Aleksandr Žarov, Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Ivan Doronin, Valeria Gerassimova. 1923 muutus rühmitus VAPPi filiaaliks ning kaotas iseseisva tähtsuse.

Detsembris 1922 lõid noored kommunistlikud kirjanikud rühmituse Oktjabr (Октябрь, Oktoober), selle juhtideks said G. Lelevitš, Semjon Rodov ja Ivan Vardin, olulisemad liikmed olid Aleksandr Bezõmenski, Artjom Vesjolõi, Ivan Doronin, Aleksandr Žarov, Juri Libedinski, Aleksandr Tarassov-Rodionov, Dmitri Furmanov, Leopold Averbahh. Oktjabr vastandas ennast teravalt Kuznitsale, nõudes kirjanduse tingimatut allumist partei liinile. Kuigi Oktjabr nimetas ennast proletaarseks kirjandusühenduseks, oli suurem osa liikmetest pärit revolutsioonieelse intelligentsi hulgast. Oktjabril oli kaks ajakirja – Na postu ja Oktjabr.

1923. aasta märtsis asutasid Oktjabri tegelased koos rühmitustega Rabotšaja vesna ja Molodaja gvardija MAPPi (МАПП – Московская ассоциация пролетарских писателей) ehk Moskva Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni, mille üks põhiülesandeid oli võitlus Kuznitsa ning tolle mõju all oleva VAPPiga.

1923. aasta lõpus eraldus Oktjabrist ja Molodaja gvardijast grupp, mille nimeks sai Pereval (Перевал, tõlkes „koorma ümberlaadimine“ või „mäekuru ületamine“; nimi pärineb rühmituse organisaatori Aleksandr Voronski artiklist „Na perevale“, mis kutsus üles liikuma kommunistliku kirjanduse poole). Rühmituse esimees oli Nikolai Zarudin, sinna kuulusid Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Aleksandr Jasnõi jt. Algul ajakirja Krasnaja nov ümber koondunud väike rühm suurenes pidevalt, 1927 avaldatud Perevali manifestile kirjutas alla juba 56 kirjanikku, nende hulgas olulisematena lisaks eelmainitule nt Artjom Vesjolõi, Ivan Katajev, Andrei Platonov, Mihhail Prišvin, Eduard Bagritski (kes hiljem läks üle LTsKsse). Rühmitus avaldas 8 samanimelist koguteost ning 1930 antoloogia. RAPPi kriitika survel hakkas Pereval 1920. aastate lõpus lagunema, kuni selle jäänused ühinesid NSVL Kirjanike Liiduga. Perevali põhimõteteks olid loomingu siirus (isegi kui see lahkneb parteidistsipliinist) ja „mozartlus“ ehk inspiratsioonikesksus; tunnistati küll sotsiaalse tellimuse tähtsust, kuid see ei tohtinud kammitseda kirjaniku loominguvabadust. RAPPi kriitika süüdistas Perevali reaktsioonilisuses, ebaajaloolisuses, klassivälises lähenemises ning trotskistlikus antiproletaarsuses.

1924 aprillis said VAPPi domineerivateks jõududeks parteidogmaatilised MAPP ja Oktjabr; VAPP hakkas taotlema hegemooniat kirjanduse suunamises, Kuznitsa ja Pereval moodustasid selle vastu ühisrinde. 1925–26 toimus VAPPis uus võimuvõitlus, Oktjabri juhtkujud Vardin ja Lelevitš kõrvaldati juhtkonnast ning nende asemele tulid veelgi ortodokssemad karmi liini pooldajad Leopold Averbahh, Juri Libedinski, Vladimir Kiršon ja Vladimir Jermilov, hiljem ka Aleksandr Fadejev. Oktjabr ise lakkas eksisteerimast, MAPP muutus VAPPi Moskva-osakonnaks. VAPP pidas võitlust „kaasajooksikute“, formalistliku poeetikakoolkonna, konstruktivistide ja Perevaliga. Proletaarse kultuuri loosung asendati „klassikutelt õppimise“ loosungiga, kirjanduse põhisuunaks pidasid VAPP-lased „elava inimese“ psühholoogilist kujutamist (see märkis vaikset liikumahakkamist sotsrealismi põhimõtete poole). Kirjanduse parteilisuse märksõna abil rünnati muuhulgas Mihhail Bulgakovit, Majakovskit, Gorkit, Aleksei Tolstoid. VAPPi ajakirjaks oli Na literaturnom postu. 1928, kui loodi VOAPP, nimetati VAPP ümber RAPPiks (Российская ассоциация пролетарских писателей) ehk Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooniks. Tolleks ajaks oli organisatsioonil juba üle 4000 liikme. Kui 1932–34 reorganiseeriti Nõukogude Liidu kirjanduselu ühtse Kirjanike Liidu ümber, said mitmed RAPPi liidrid Kirjanike Liidu juhtideks.

1928 loodi Üleliiduline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioonide Ühendus ehk VOAPP (Всесоюзное объединение Ассоциаций пролетарских писателей), kuhu kuulusid RAPP, ukrainlaste VUSPP (Всеукраїнська спілка пролетарьских письменників ehk Üleukrainaline Proletaarsete Kirjanike Liit) ning Valgevene, Taga-Kaukaasia, Turkmenistani ja Usbekistani APPid ning rühmitus Kuznitsa.

5) Oberiuudid

1925 moodustus Leningradis Daniil Harmsi ümber seltskond, keda tuntakse tšinar’idena (чинари – raskesti tõlgitav sõna, mis ligilähedaselt tähendab teatavasse auastmesse või ametiastmesse või seisusse kuulujaid); see oli sõpruskond, kuhu kuulusid peale Harmsi veel Aleksandr Vvedenski, Jakov Druskin, Leonid Lipavski, Tamara Lipavskaja. Ühendusel olid filosoofilis-esoteerilised huvid ning nad olid rõhutatult apoliitilised. Ilukirjandusega tegelesid sellest seltskonnast peamiselt Harms ja Vvedenski (kes kuulusid lühikest aega ka avangardist Aleksandr Tufanovi asutatud rühmitusse Орден зауми ehk Mõistusetaguse Ordu).

1926 asutasid Harms ja Vvedenski koos Igor Bahterevi ja Nikolai Zabolotskiga rühmituse Levõi flang (Левый фланг, Vasaktiib), mis 1927 nimetati ümber Vasakpoolsete Klassikute Akadeemiaks (Академия левых классиков) ning hakkas jaanuarist 1928 esinema OBERIU (Объединение реального искусства, kusjuures „toreduse pärast“ lisatud U akronüümi lõpus ei tähenda midagi) ehk Reaalse Kunsti Ühingu nime all. Lisandusid Konstantin Vaginov (kes varsti rühmast lahkus), Doivber Levin, Juri Vladimirov, Nikandr Tjuvelev; rühmitusele olid lähedased ka kunstnikud Kazimir Malevitš ja Pavel Filonov ning näitekirjanik Jevgeni Švarts. OBERIU manifestis deklareeriti avangardistlikke kunstilisi eelistusi; nad püüdsid taastada selleks ajaks juba tugeva surve alla sattunud modernistlikke, eriti futuristlikke traditsioone, eirates argiloogikat ning kuulutades kunstile spetsiifilist reaalsust; kuid erinevalt varasematest avangardistidest polnud nende jaoks oluline tegelda nn mõistusetaguse keele ja neologismidega, vaid pigem kujutatava tegelikkuse enda nihestused. Nende loomingus on sagedased absurd, nihilistlik huumor, grotesk, alogism, kuid analüüsid on näidanud, et nende teoste taga seisab teatav kindel aja, surma, keele ja maailma suhte filosoofia (millest annavad tunnistust kas või Druskini husserliaanliku põhjaga inimliku paradoksaalsuse metafüüsikat avavad traktaadid). Trükki pääsesid nad küll väga harva ning nende avalikke esinemisi kritiseeriti huligaansusena, kuna need olid sageli antiesteetiline epateerimine. Mitmed oberiuudid leidsid avaldamist vaid lastekirjanikena, nende avaldamiskohaks kujunesid lasteajakirjad Jož ja Tšiž, mida toimetas oberiuutide hea sõber Nikolai Oleinikov. 1931. aastal algasid Harmsi, Vvedenski ja Bahterevi kui nõukogudevaenulike tegelaste vastu repressioonid, nad arreteeriti ning saadeti asumisele. Pärast naasmist 1933–34 jätkas oberiuutide ring mitteametlikult kooskäimist. Enamik oberiuutidest hukkus vangistuses või sõjas 1930. aastate lõpus või 1940. aastate algul (peale Zabolotski ja Bahterevi, kes repressioonidest läbi tulnuna püüdsid 1950. aastail luua võimudele sobilikku kirjandust); paljud nende teoste käsikirjadest on hävinud ning on teada vaid nimepidi.

6) Pamir

Üks hiliseid mitteproletaarseid rühmitusi oli Pamir (Памир), mis tekkis 1928 Novosibirskis vastukaaluks kohalikele ultravasakpoolsetele kirjanikele ja mille juhtkujud olid Nikolai Anov, Leonid Martõnov, Sergei Markov jt. Järgmisel aastal siirdus suur osa neist Moskvasse, kus nad lülitusid metropoli kirjandusellu ning langesid kohe ka RAPPi terava kriitika alla. Pärast lühiajalist registreeritud tegevust saatsid nad rühmituse laiali, kuid 1930. aasta sügisel koguti Moskva siberlastest kirjanikud taas organisatsiooni Siberi brigaad (Сибирская бригада), mis oma poliitilises programmis tõstis esile vene talupoegade olukorda pärast kollektiviseerimise algust. 1932 mõisteti suur osa selle liikmetest nõukogudevastase tegevuse eest vangi, osa neist langes pärast vabanemist teistkordsete repressioonide alla 1930. aastate lõpus. Kõrvuti oberiuutide üle peetud protsessiga oli Pamiri kohtuasi esimesi suuremaid nõukogude repressioone kirjanike vastu.

7) Draamakirjanikud

Draamakirjanikel olid olnud eraldi organisatsioonid juba alates tsaariajast. 1870 oli Moskvas loodud Vene Draamakirjanike Kogu (Собрание русских драматических писателей), kuhu kuulusid Nikolai Ostrovski, Nikolai Leskov, Mihhail Saltõkov-Štšedrin, Ivan Turgenev jt. Ühenduse eesmärk oli kaitsta draamakirjanike juriidilisi ja materiaalseid huve, s.t ta toimis peamiselt autoriõiguste esindajana. 1875 liitusid sellega heliloojad ning tekkis Vene Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing (Общество русских драматических писателей и оперных композиторов). Muuhulgas kuulus sellesse hiljem ka Anton Tšehhov. 1904 lõhenes ühing kaheks – moskvalaste MODPiK (Московское общество драматических писателей и композиторов) ehk Moskva Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing ning Peterburis tegutsev Dramsojuz (Драмсоюз, lühend nimest Драматический союз) ehk Draamaühing (mille juhtkonda kuulus hiljem ka Mihhail Bulgakov). 1929 ühinesid need taas Ülevenemaaliseks Heliloojate ja Draamakirjanike Ühinguks ehk Vseroskomdramiks (Всероскомдрам – Всероссийское общество композиторов и драматических писателей). 1933 selle tegevus lõpetati ning liikmeskond jagunes Kirjanike Liidu ja Heliloojate Liidu vahel.

8) Koondumine ja tsentraliseerimine

1926. aasta detsembris moodustasid VAPP, talurahvakirjanike VOKP ning pigem mitteproletaarse taustaga Ülevenemaaline Kirjanike Liit ühisel koosolekul FOSPi (ФОСП – Федерация объединений советских писателей) ehk Nõukogude Kirjanike Ühenduste Föderatsiooni. Kuigi kolm osapoolt säilitasid formaalselt autonoomia ning FOSPi juhtorganites oli nende esindajaid võrdselt, oli põhikirjas siiski rõhutatud proletaarse kirjanduse juhtivat rolli. Hiljem ühinesid FOSPiga veel LEF, Pereval, Kuznitsa ja LTsK. FOSPil oli oma kirjastus, häälekandjaks sai ajaleht Literaturnaja gazeta; FOSPi juurde moodustati Kirjandusfond, mis tegeles kirjanike olmeprobleemide lahendamisega. Sisuliselt oli tegu vaheastmega ühtse Kirjanike Liidu loomises: kui too 1934 loodi, siis paljus võttis ta üle FOSPi administratiivse struktuuri.

23. aprillil 1932 andis ÜK(b)P Keskkomitee välja määruse „Kirjanduslik-kunstiliste ühenduste ümberkorraldamisest“, millega alustati ühtse NSV Liidu Kirjanike Liidu organiseerimist; kõigi muude kirjanduslike organisatsioonide tegevus lõpetati ning 1934. aastal peeti Kirjanike Liidu asutamiskongress, kus esimeseks esimeheks valiti Maksim Gorki. Põhikirja järgi oli KL põhieesmärk luua „kõrge kunstilise väärtusega teoseid, mida hingestab rahvusvahelise proletariaadi kangelaslik võitlus ning sotsialismi võidu paatos, ja mis peegeldab kommunistliku partei suurt tarkust ja heroismi“. Põhikiri määratles ka kirjanduse põhimeetodina sotsialistliku realismi. Sellega oli lõpule jõudnud vene kirjanduse revolutsioonieelne ja -järgne mitmekesisus.

Punane bukett II. Noored, spordile!

Vikerkaares nr 7/8 on ilmunud "Punane bukett II" koos saatesõnaga "Noorkommunaarid ja Oras - eesti idapagulaste kirjandusrühmitused". Seekord on fookuses 1920. aastatel Venemaal tegutsenud autorid. Buketis on ka tõlked kahest Aleksei Gastevi ja ühest Vladimir Kirillovi tekstist. Lisanduseks panen siia ühe teksti, mis on ilmunud Noortes Kommunaarides nr 7/8, 1921.

*

NOORED, SPORDILE!

Vaevaline ja ülikeeruline on töö teadus. Töö, mis pühendet mõistliku mõttega, teeb inimese kauniks, Töö läbi tuleme suurele vendluselle, mil kõigil saab olema üks isamaa — maailm, üks valitsus — kommuun. Kuid kõrvuti töötempliga peavad kasvama ka puhketemplid. Puhata peab mõistma samuti, nagu töötatagi. Teadus puhkusest on suur teadus. Tarvis õppida töötama nõnda, et töö näiks puhkuseks, aga puhkus oleks elavaks loomistööks. Tollele võime jõuda üksnes siis, mil iga meie liigutus on pühendet ideega, tõsise inimese südames mitte iialgi sureva ideega, kommunismi ideega. Puhates õpi tundma, puhates õpi armastama. Oska leida ilu.
Eks ilm ole tark, eks ole kaunis maailma loomistöö, eks paista päike meile. Kogu maailm on meie jaoks, vaja ainult õppida teda armastama, arusaama tema loodusjõu keelt. Noorus, lähemalle looduselle! Mõista kasutada igat päiksekiirt, tuult, laenet; mõista anda avarust oma loomulistele tarvidusile, liigutusile ja enesetäienduse püüetele.
Üks paljukujulisist, üks kõige kaunimaist teist armastada maailma, avada iluduse koguvarandused, on sporditee.
Spordistajale on päike elav ja eluloov olevus. Ta püüab tema kiiri, ta annab oma rinna, oma keha tema kallistusile. Ta ootab päikest, — helget palavat. Ta ei peida end villu suisel palaval päeval. Miks peaks ta kartma oma lihast venda?
Päike valgutab kuuma verd spordistaja kehas ja teeb brongsiliseks ta rinna, käed, jalad — kogu ta keha. Aga kui lõõsast muutub niiskeks ta keha, läheb ta oma teise sõbra — vee — juure. Õrnalt uhavad jahedad veelained päiksekiirtepüüdja keha; elustet organismis nõtkub iga närvi niit ja karastatuna tunneb ta endas tugevust. Kui magus on tunda endas jõudu!
Näe rühm, halasti, päevitand noormehi jookseb lindi poole, mis tõmmat neist 50—100 sülla kaugusel. Nende sitked jalad peksavad maapinda, nende käed lõhuvad võimsalt õhku, nende keha ütleb „edasi”, nende õhetavad palged ja põlevad silmad, milledes võidule püüe, kannavad tahteliigutust, esimuse rõõmu, elu rõõmu.
Sääl teine rühm viskab ketast, piiki, kuuli. Osavad liigutused, kehajoonte painde, ilu ja energia on valat ühes puhangus. Näe, kus turnija! Üheainsa osava hüppega lendab ta üle ristpuu ja nagu hõljuv linnuke töötab parallelseil käsipuil. Vaatke, kuis ta valitseb iga oma muskli üle, vaatke tema hüppeid, — ta on kerge nagu pall, nõtke nagu teras. Siin tuhandaline grupp sõjaväe eelkutselisi teeb vabaid, plastilisi, distsiplineerivaid liigutusi. Sääl grupp, kes joonistab nõukoguvabariigi elavaid initsiaale, mis niiväga üllatab Moskva ja Peterburi paljutuhandalist massi. See, kes töötab tolle loomise kallal, võib julgesti öelda, et kõik osanikud olid üheks sitkeks kehaks ja et neid kõiki liitis sport.
Kus mujal, kui mitte spordis, areneb seltslikkuse tunne, hää, kaunis tunne. Estafettes, aerugruppes, pallimängeis streinfeerinub partii ja saab üheks koguks.
Seltsilised, te teate, mis tähendab võita juhtivat esimust. Te teate mäherdusiks ligidasiks üksteisele saavad kõik võidumängu osalised.
Maitske kord võistluse magusat mürki. Teistkorda meil ei tule teid kutsuda spordile, te ise saate spordistajaiks, tervise, erksuse ja looduse vastu armastuse külvajaiks. Eks ole kaunis vaatluspilt, kui trampliinilt pääsukesena vette langev ujur pinnale kerkides vabas liigutuses lõhub oma rinnaga laineid?
Kas ei kallista teda voogude vägev süle, kas pole ta tema võitja?
Aerude võimsate löökide all ujuvad lootsikud, kerged ja kaunid nagu kalad, minnes tüürija käeliigutuse järele ühele ehk teisele poole.
Ennäe, küljele laskund purje lootsikud — ju puudutab nende äär vett. Ah, oi, näib et tuulepuhang neid ümber viskab ja nad mattuvad veereva laene alla.
Paisund purjed kannavad linnuna inimesi laenteharjalt teisele. Ärge kartke, kõik läheb õnnelikult. Purjejalus on kindlasti spordistaja käes. Ja ta mängib tuulega, ta naerab laene üle.
Möödub suvi. Spordistaja ei jää rahule. Tööst vabail tundeil ihkab ta sporti. Nukral sügisel leiab ta paiga oma jõudude käsituseks. Vaadake raske-atleetika kabinetti. Helisevad rõngad, mis keerutetakse ridva ümber. Võimsail musklisteil käsil tõstetakse puute, ja inimene mängib raskusiga, mis suuremad ta enese keha kaalust. Naabertoas poksivad kaks atleeti. Iga liigutus on arvel, üks luurab teise järele. Ootamatu julged löögid vastatakse välgukiirusel. Kõik tähelpanu on koondet vastase tegevusele. Üks võõriti hoop ja sa kaotad tasakaalu, riskeerides maksta oma külgiga. Hoobist punsund silm — see ei tee viga. Õpi tagasi lööma kallaletungimist. Õpi vastuseisma ootamatusile. Siin karastad sa oma tahet.
Kaks vehklejat. Nende kiired hüpped, energilised atakad (kallaletungimised), osav kaitse, kõik see, ühendet plastikaga, näib olema kaunis, kuid hõlbus, aga ometi on siin tarvis palju teadmist, vilumist ja tuleb koguda kõike oma tahet, et lõpetada võitjana.
Hää kütt trehvab alati märgi teatud kohta. Rahulisus, õige silmamõõt, need on saavutet harjutuse teel. Oskus koondata kõike tähelpanu ühele punktile — see on jällegi tahte võit.
Kaks sitket, tugevat keha läksid kokku võitluses. Üks kõige kaunimaist vaatlusist, üks füüsilisist harjutusist, mis arendavad igakülgselt keha. Joonte kokkukõla, ime väärt osavus; mis ühendet jõuga, annab võidu.
Iga elava olevuse hinge on pandud võitluspüüd. Vaat, miks võitlus on spordi liik, mis ühes kerge atleetikaga ja ujumisega kuulub loomuliste harjutuste hulka.
Tali... Avarusele, valguselle.
Noored, kinnitage alla uisud, libisege siledal jääpinnal. Püüdke tervist. Täiel rinnal hingake pakast õhku. Kihutage kelkeil kõrgeilt mägedelt ja tormake suuskeil kiirgav-valgeil lumiväljul.
Noorsugu, kogu maakera on sinu jaoks. Võta võideldes iga tervispiisk. Tee sporti ja sa õpid rõõmsalt naerma. Mine spordiühinguisse ja sa täidad oma vaba aja rõõmuga.
Kellel tervis nõrk — arstige spordiga. Olete aga terved — suurendage jõudu sama spordiga. Rohkem jõudu — rohkem võimalusi. Pidage meeles, et vaimu seisukord on lähedalt seot tervise seisukorraga.
Kapitalistide valitsus võttis hästi arve seda asjaolu. Ei temale kõlband, et rahvahulk oleks tugev. Otse samuti nagu hariduselegi, oli kehvikuil ka spordile tee kitsas. Spordistajate ringkond oli kodanlik ja töölisille ülejõuliste kuludega ühendet sporditoimetus kättesaamatu. Ja kuidas võiks spordiga tegemist teha pärast 12 tunnilist tööpäeva.
Talupoeg ning tööline vaatasid spordi kui härraste väljamõelduse pääle ja ka nüüdki veel pole see vaade täiesti väljatõrjut. Kolm aastat tagasi võttis tööliste riik füüsilise kasvatuse oma kanda. Pühiti minema kõik, mis takistas kehvikul hoolitseda oma tervise eest. Tema tarvitada on hästi sisseseatud sportklubid ja asi on praegu ainult selles, et võimaliselt rohkem inimesi läheks spordile, et meil poleks ühtki inimest, kes ei saaks aru spordi sisust. Kõrvuti sundusliku kirjaoskuse õpetamisega tuleb seada õpetus terviskunstist, s. o. spordist.
Seltsimehed, elu kutsub teid kättevõitma inimsoo heledaid ideaale. Teie asute tõe eest võitlejate ridusse. Kuni te veel põie kutsutud aktiivsele võitluselle, olete alles eelkutselised. Kasvage siis tugevaks tolleks ajaks, mil saate kutseealisiks.
Me ei taha teilt midagi pääle selle, et imbutaksite endasse füüsilist ja vaimlist tugevust spordi läbi. Me, spordistajad, kutsume teid, kallid seltsilised ja seltsimehed terviselle. Kes hoidub kõrvale spordist ehk kutse-eelsest ettevalmistusest, see hävitab oma organismi, sest ta ei omanda jõu sitkust ega osavust.
Elagu sport, elagu noored sportsmeenid!
 

A. P—n.
 

.

Intervjuu Andres Keilile

Tartu Postimehes ilmus intervjuu, mille andsin oma kunagisele kursavennale, üheksa-ameti-mehele (lavastaja, tegevuskunstnik, kirjanik, kriitik, ajakirjanik, kultuurikorraldaja, viimasel ajal püsivamalt fotomees) Andres Keilile. Sellega seoses tegi Keil minuga ka fotosessiooni, mille tulemusi loodetavast samuti näha saab.

Panen siia üles intervjuu kärpimata versiooni. Jutuajamine toimus Facebooki vahendusel 26. ja 27. aprillil.

*

Aare, lisaks sellele, et Sa oled kirjanik, Underi-Tuglase keskuse teadur, oled Sa, vähemavalikult ehk, me ilma mõtestaja, tähenduses, et ühiskonna, sellise, nagu ta meie ümber on, vaatleja, analüüsija. Kui mitte õigluse eest võitleja, siis õigluse otsija. Sestap tahan ma alustada palvega defineerida ehk defineerimatut - mis on õiglus? Laiemalt? Kitsamalt? Igat moodi?

Kõige lihtsamalt - see on vist põhimõte, et võrdsete eelduste ja võrdsete kohustuste puhul on inimestel õigus võrdsele kohtlemisele. Ja see saab toimida vastastikuse aususe puhul. Kui hakata pikemalt, siis läheb juba keerulisemaks ja metafüüsilisemaks.

Ehk keerulisem ja metafüüsilisem ongi vahest mu küsimuse sisu. Sest võrdsed eeldused ja kohustused on elus siiski “laboritingimused”, pehmelt üteldes harva esinevad. Ma sõnastan teistmoodi – mis on “praktiline õiglus”?

Praktiline õiglus saab olla pidev püüe tegelikku elu noile ideaalsetele tingimustele lähendada. Kas sa soovid näiteid?

Jah, palun.

See praktiline õiglus on ilmselt pideva protsessi asi, sest õiglus avaldub mingite tegude ja seisukohtadena, nagu kõik, mis puutub eetika valda (õiglus on ju eetiline kategooria). St õiglust pole mingi staatilise antusena olemas, teda pidevalt luuakse, sikutatakse siia-sinna, ja muidugi on kogu aeg erinevad õiglused risti-rästi ja vastamisi. Ja kui rääkida ühiskondlikus plaanis, siis tolle paljuihaldatud arutleva demokraatia siht ongi seda pidevat õigluse-protsessi käimas hoida. Noh, näiteks viimasest ajast üks näide - Martin Helme vs Marina Kaljurand. Siin on mitu õiglust läbisegi ja vastamisi: esiteks, Helme suu läbi väljenduv rahvuslik õiglustunne, et eesti rahvuse säilimiseks loodud riigi president võiks olla eesti rahvusest; teiseks, kodanike võrdsuse põhimõttest tulev õiglus, et Eesti presidendiks võib olla mitte-eestlane; nüüd tuleb nende õigluste vahel valida, arutleda, kumb põhimõte tagaks rohkem mingeid muid lisaõiglusi - kas olulisem on rahvusriigi põhimõte või kodanikeriigi põhimõte, kumb loob missugust edaspidist õiglust. Et seda saaks teha, on õiglane, et Helme saab oma hoiakut väljendada, nagu on ka õiglane, et teda võib kritiseerida. Siin on vastamisi kaks metafüüsikat - rahvust essentsialiseeriv metafüüsika ja kodanikustaatust olemuslikuks pidav üldhumanistlik metafüüsika, Herder vs Rousseau. Nende vahel sikutamine on Eesti riigis kogu aeg käinud. Selline ongi praktiline õiglus - pidev arutlus selle üle, mis on inimeste vahelise võrdsustehte aluseks, ja siis selle teostamine mingite konkreetsete valikutega. Ma ei tea, see jutt jääb vist umbseks.

Ei, Aare, see ei jää umbseks, aga tunnistame, see on teoreetiline baas. Kirjutan alla. Aga nagu iga teoreetilise baasiga on sellega midagi peale hakata ainult teoreetikutel. Ent millised on praktilised tööriistad praktilise õigluse praktilisel teel? Või on selline küsimine oksüümoron?

Miks oksüümoron? Ma tegelikult ei saa päris hästi aru, mida sa küsid. Mis saaks veel olla praktilise õigluse tööriist kui mitte pidev arutlemine, veenmine jne. Ameerikalik õigusemõistmine on ses mõttes hea õigluseprotsessi näide - seal käib kohtutes pidev veenmine ja seaduste (ümber)mõtestamine, hästi oluline roll on pretsedentidel - et varem on selle üle arutletud ja otsustatud nii ja nii; ja veendakse vandekohut, mis on ühiskonna väike mudel oma koostiselt, st veendakse ühiskonda ennast. Ameerika kohtufilmid on üks mu lemmikžanre, just seetõttu, et seal toimub mudelina see, mis toimub laias plaanis kogu ühiskonnas. Või mida sa oma küsimustega silmas pead?

Pidasin silmas seda, et kuidas viia arutelu, idee arutelust, nendeni, keda on elamus, kes lennutavad rusikaid, heal juhul ainult taeva poole (või kas see on ainult). Oksüümoron mõttes, et mõtlema, arutlema sundimine on... ee, ebaõiglane. Ma kardan, et kogu see ilus jutt jääb intellektuaalse elitarismi marjamaale ja sealt kuhugi, masside teadvusse, ei levi, mass viibutab ikka rusikat ja allub räigpopulismile, mis loomuldasa on ebaõiglane. Jagad mu muret?

Ma saan põhimõtteliselt sellest murest aru, st laias laastus jagan, aga mu meelest ei ole nii, et see n-ö mass, kes ei oska või ei viitsi mõelda ja arutleda, on automaatselt ebaõigluse poolel. See on paratamatu, et suur osa inimestest ei mõtle aktiivselt nende küsimuste üle, aga kui tekivad inimesed, kes suudavad neile maha müüa idee, et õiglus on neile ohtlik, siis ohuga silmitsi nad aktiveeruvad, nad tunnevad, et see puudutab neid isiklikult. Aga samamoodi saab teha isiklikult puudutavaks ka ideed, et ebaõiglus on ohtlik ja õiglus toob lõppkokkuvõttes rohkem kasu. Tänapäevases olukorras, kus poliitika on ideede turundus (nii vastik, kui see ka ei tundu), ongi küsimus selles, millised veenvad n-ö rahvajuhid leiduvad ühele või teisele ideele. Aga mitte ainult, see on ka hariduse küsimus. Kuskilt on ju nood egalitaarsed ühiskonnad tekkinud (egalitaarsus on minu jaoks üks õigluse olulisi tunnusjooni) - nad on ikkagi põlvkondade jooksul välja arenenud, kui järjest on pikka aega olnud vaba arutelu võimalus ning kõigile ligipääsetav haridus. Eesti on ses mõttes ikkagi mitu põlvkonda maas nt Hollandist või Taanist, ses mõttes pole veel hullu midagi.

Hea küll, aga ikkagi, kohe, täna. Kuidas täna ühiskonda - ma muidugi lihtsustan - õigeks käänata. Sa oled aastaid seotud olnud NO99 nimelise teatriga, ideedepeegli rollis, vist. Kas te teete seal seda? Võtate vastutuse õiglust mõista ja käänate ühiskonda õigeks?

Noh, NO eest ei saa ma vastutust võtta, ma olen seal tõesti pigem siseretsensent ja vahel tekstiline abitööline, aga ideoloogia neil tuleb ikkagi mujalt. Aga jah, ma arvan, et muude käänajate hulgas ka nemad võtavad selle vastutuse. Kuigi eks nad annavad endale ka aru, et miski ei juhtu kohe ja täna. Nagu Ojasoo "Ühtse Eesti suurkogul" ütles: "Maailm ei muutu ühe päevaga - ta muutub iga päevaga." Ma muuseas arvan, et kunstiline register on mingis salakavalas mõttes isegi efektiivsem kui otseselt poliitiline - sest kunst jätab lahti mitmetimõistetavuse ja erinevate tõlgenduste võimalused, ta liigub "võib-olla" registris, ei paku kindlaid retsepte, vaid pigem annab keele, milles saab probleeme küsitleda. Ühesõnaga, kunst on vabam kui poliitretoorika, ta ei angažeeri, vaid nõustab.

Ja kuhu paigutub siin alustatud kaarel Su enda isiklik kunst. Luule. „Ramadaan”?

Võiks ju rääkida mingitest n-ö ühiskonnateemalistest lõikudest "Ramadaanis" või Jaan Ajaliku luuletustest, aga see on lihtsalt temaatiline plaan, ma ei arva, et sel mingit väga suurt rolli oleks. Aga ma räägiks väikse ringiga. Ma arvan, et minu tekstid võiksid heal juhul toimida nii, nagu igasugune mõttekas kunst toimib. Ma usun, et kunsti üks põhifunktsioone on nihestada tajusid ja nihestada asjadest rääkimise viise; näidata, et asjadekorraldus ei pruugi olla tingimata selline, nagu ta juba on, ja et maailmast saab rääkida teisiti, kui on harjumuspärane. See puutub ka igasuguseid tekstilisi konventsioone - kunst näitab, et need konventsioonid pole paratamatud või siis et need konventsioonid sisaldavad endas veel midagi, mida seal seni arvati puuduvat. Nt "Ramadaan" on ilmselt selline tekst, mis oma vormilt nõuab eri tüüpi lugemisharjumuste vahel pendeldamist, st toimib kuidagi lugemiskonventsioone nihestavalt. Või siis oma loodetavasti varsti ilmuvas raamatus püüan mõne küljendusliku nõksu abil näidata, et luuletustel pole üht fikseeritud kuju, nende kuju on juhuslik, sattumuslik - nii et neid on võimatu tsiteerida "õigel kujul". Ja siit ma jõuan ringiga jutu alguse juurde tagasi. Täielikku õiglust ei ole praktikas olemas, õiglust tuleb pidevalt taotleda. Aga selleks on vaja harjutada ennast mõtlema, et olemasolev asjade korraldus pole tingimata paratamatu (rääkimata sellest, et ta oleks parim), vaid see on muudetav, maailmal võib olla hoopis teistsugune kuju ja struktuur. Ja kunst on see koht, kus selline maailma mitte-paratamatus ja muudetavus on kõige selgemini esil, kunst seadistab inimesi sellesse hoiakusse, õpetab neile seda mitte-endastmõistetavuse tehnikat. Ehk veel: õiglus nõuab inimeselt võimet mõelda "mul ei pruugi olla õigus", vastasel juhul on tegu lihtsalt eri huvide vägikaikaveoga. Ja kunst selles vallas liigubki, ta sunnib pidevalt ütlema "mul ei pruugi õigus olla".

Nii et ikkagi, ikkagi on nii, et me peaksime kunstnikku pidama eelkõige õpetajaks?

Mingis spetsiifilises mõttes küll. Ma pigem ütleks, et nad on eksperimentaalsed programmeerijad. Mis toob meelde ütluse "kirjanikud on inimhingede insenerid" - mida omistatakse Stalinile, kuigi pärineb tegelikult Juri Olešalt; aga eks totalitaarsed režiimid on seda kunsti eripära ka osavalt ära kasutanud. See on juba kunstniku vastutuse teema - et kas ja kuidas ta saab ära hoida, et tema programmeerijavõimeid või tema "progesid" kurjasti ära kasutada ei saaks.

Aga näed sa seda ka täna? Jättes kõrvale obskuursused, nagu Savisaare-seriaal, või iseideoloogia, nagu Kivisildnik, või merkantilismi, nagu Kender. Kunstnikku ideoloogiarakkes? Kunstnikku sõnumikinnitajana?

Sellist lihtsat ideoloogiarakkes olekut ma praegu ei näe, sest ideoloogidel pole vahendeid kunstnikke sundida, ja teisalt eks igal kunstnikul on oma implitsiitne maailmavaade ehk mingi hägus ideoloogiline raamistik, see on paratamatu. Oma kõrvalejätmistega sa tegelikult osutad ühele teisele asjale - see on kunstniku teadlik muutumine turundajaks või turundatavaks - kas siis mingite ideede turundajaks või siis oma väidetava dissidentluse muutmine müügiartikliks (viimane on siis Kenderi juhtum, kuigi tema juhtum on muidugi mitmemõttelisem). Seda on loomulikult, seda on omajagu. Võimalik, et nii, nagu me praegu vaatame võõristusega neid, kes kirjutasid ideoloogilise tellimuse järgi, vaadatakse kunagi neid, kes praegu kirjutavad turutellimuse järgi - see tundub mingi spetsiifilise ajastu veidrusena. Nagu meile on praegu harjumatu see, et mitusada aastat tagasi kunsti põhiliselt ainult tellimuse järgi tehtigi - et edendada vaimuliku või ilmaliku vürsti n-ö agendat. Üks täitsa omaette asi on praegu Mikita fenomen - retseptsioon on ta muutnud mingis mõttes täiesti ideoloogiliseks kirjanikuks, nii vaimustujad kui mõned kriitikud, ja ma polegi päriselt aru saanud, kuivõrd Mikita ise seda ideoloogilist tellimust järgib või kirjutab ta sellele tellimusele siiski vastukarva või hoopis ükskõikselt. Aga see on omaette pikem teema, milles mul pole endal ka selget seisukohta; mul on lihtsalt kummaline näha, mis kunagisest impampluuletajast on tänases Eesti kultuuriruumis saanud.

Sinna ma jõuda tahtsingi, mitte otse just Mikita juurde, aga kunsti-turunduse vahekorrani. Ja ma mõneti arvan, et me sellest algusest peale olemegi rääkinud. Kõik on üllas ja õilis ja õiglane, ja maailma parandav, aga mis kasu sellest on, kui see elitarismist, siseringist väljapoole ei jõua? Ma ise leian, et tegelikult elitarismiringi jääv kunst ja mõttevahetus on tegelikult okei. Me saame kasvatada ainult iseendid, ja maailma parandada või kasvatada läbi oma (õpi)laste. Kuidas arvad sina?

Eks ta nii on. See on paradoksidega olukord - et haridus ja kirjaoskus, mis kunagi oli eliidi pärusmaa, on nüüd üleüldised, aga sellega näib kaasnevat hoopis vaimutöö proletariseerumine (nt teadus on üha muutumas teenuseks, mida riik ja erasektor ostavad, kunsti surutakse loomemajanduse raamidesse, kus kunstnik muutub lihtsalt spetsiifilist liiki töötegijaks jne). Ma olen sellest kirjutanud Montaigne'i-arvustuses "Kirjaoskusest" (Vikerkaar 2014/7-8, http://kultuur.err.ee/v/kultuurileht/vikerkaar/d317bdd6-5aac-43f3-b7f8-8797e8265d3f ). Aga samas ma tahaks hoiduda mingist haritlase-kõrkusest, sest omada võimalust end harida ja omada palju aega lihtsalt vaimutööks on privileeg, mitte endastmõistetavus. Ma ei saa inimesele, kes teeb kellast kellani tuima tööd, et oma peret ära toita, ette heita, et tal pole piisavalt aega ega võhma mõelda. Ma saan võib-olla tegutseda kuigivõrd selle nimel, et tal oleks seda aega rohkem.

Ja mil moel? Kuidas anda aega mõtteks? Mõtlemisminutid nagu ka virgutusvõimlemine tööpostil, need siiski on ju ühest teisest muinasjutust...

Ega minu erialaga inimesel polegi väga palju rohkem teha kui toetada sotsiaalselt mõtlevat ja tööinimese olukorda parandada püüdvat poliitikat ning seda põhjendada. Oleksin ma reaalala inimene, siis mõtleksin võib-olla välja masinaid, mis teevad tuima töö inimese eest ära.

Hea küll, lähme isiklikumaks. Viljandi poisina, mis olid su ülikooli astumise valikupõhjused? Miks kirjandus? Teeksid sa praegu teistsuguse valiku?

Valikupõhjused olid üsna lihtsad - ma olin teinud kooli ajal eesti keele ja kirjanduse olümpiaade ja tollal oli seal selline lisaboonus, et ülikooli eesti filoloogiasse astudes ei pea olümpiaadide parimad tegema kirjanduse ja keele sisseastumiseksameid, need arvestati juba maksimumhindega tehtuks. Nii et kirjandusse oli kõige hõlpsam sisse pääseda, ja ma olin ka muidu kirjanduse-poiss, mu ema on kirjandusõpetaja ja ma olin n-ö teemas sees juba lapsest saadik. Ma küll uurisin enne sisseastumist teiste erialade õppekavasid - filosoofiat, semiootikat ja vene filoloogiat, isegi vist usuteadust -, aga need ei kaalunud kirjandust üle, liiatigi kuna tollal oli ülikoolis hõlpsam kõike muud kuulata vist vabam kui praegu. Pärast võtsingi semiootika lihtsalt kõrvalerialaks. Mingil ajal pärast ülikooli mõtlesin, et võib-olla oleks olnud huvitav hoopis filosoofiat õppida, aga praegu ma arvan, et eks ma ikka õiget ja endale kõige sobivamat asja õppisin. Üht asja võib-olla teeksin tagantjäreletarkuses teisiti - ei läheks otse keskkoolist ülikooli, vaid jätaks sinna aasta-paar vahele. Ma tunnen, et mõnedest kursustest ja lugemistest oleks ma saanud natuke rohkem kätte, kui ma oleks olnud pisut vanem ja pisutki rohkema elukogemusega.

Vene filoloogiasse servapidi oled sa siiski astunud. Tõlgid venelasi, Lev Rubinstein, Aleksei Gastev, P. I. Filimonov, aga ka Igor Kotjuh. Mida on neil meile "õpetada", kas ja kuidas nende keele- ja kultuuriruumi pilk ja taju meist erineb, meid rikastab? (Vist tegelikult sõnastan ülekeeruliselt, selmet lihtsalt küsida, et miks neis tõlgid...)

Ma ei ole vene kultuuri kui sellise huviline, mind huvitavad kindlad lõigud vene kirjandusest, iga autorit olen tõlkinud mingil eraldi konkreetsel põhjusel. Rubinstein tundus oluline oma erilise žanri tõttu, lihtsalt oli tunne, et Rubinsteini kartoteegid peaks eesti keeles siinse kultuuriruumi jaoks kättesaadavad olema - selline radikaalne ja samas lõbus ideoloogia- ja traditsioonikriitika. Gastevit olen tõlkinud umbes samal põhjusel, miks ka Hlebnikovi, Harmsi ja Vvedenskit - 1910.-20. aastate vene kirjanduselu oli väga kirev, palju kirjum ja intrigeerivam kui nt tollane eesti kirjandus, igasuguseid erinevaid uuenduslikke liikumisi oli seal proletaarlastest kuni oberiuutideni, aga see mitmekesisus sumbus sotsrealismi-monomaaniasse ja seetõttu eesti keelde on sellest jõudnud väga vähe (on küll Majakovskit, aga siiski läbi hilisema ideoloogilise filtri, mis jättis futu-Majakovski tagaplaanile). Nii et see on olnud soov täita üht lünka vene kirjanduse Eesti-retseptsioonis (lisaks veel see, et need on lihtsalt väga pullid tekstid). Kotjuhit ja Filimonovit olen tõlkinud seepärast, et mu meelest oleks oluline, et siin elavad hea tasemega venekeelsed kirjutajad oleks ühenduses eesti kultuuriruumiga - n-ö lõimimismissioon. Nii et kaks asja, avangardsete poeetikate eestindamine (pooleldi kultuurilooline ja pooleldi puht poeetikaline silmapiiri avardamine) ning eestivene kirjanduse edendamine (mis on pigem Eesti sotsiokultuurilise skaala avardamine).

Aare, minu jaoks su, ma ei tea... kuvand, AD 2016 on õigluseuurija, nii muigega suunurgas. Õiglus ja eestivene kultuuriruum? Õiglus ja eestivene sotsiaalne ruum?

See on nii laialt esitatud küsimus, et ma ei oskagi kuidagi lühidalt ja mõistlikult vastata. Ühele asjale viitasin enne Kaljurannaga seoses. Aga mu meelest võiks kõige selle eestivenelaste teema juures silmas pidada seda, et tegelikult sellist asja nagu ühtne eestivene kogukond ei ole olemas - venekeelsete inimeste hulgas on väga erineva tausta ja hoiakutega inimesi, alates neist, kellest ei saagi aru, et nad tegelikult venelased on, kuni nendeni, kes on Eesti vaimsest ruumist täiesti eemal ja kellel pole mingit ideelist ega olmelist motivatsiooni kuidagigi lõimuda. Üks asi, mis mind on häirinud ja mis takistab Eesti venelaste asjus adekvaatset poliitikat, on see, et hoitakse alal seda kujutelma mingist eraldi eestivenelaste kogukonnast ja siis mängitakse seda kaarti välja. On kujunenud nii, et meil on üks partei, kes esindab venelasi (viimasel ajal üks teine partei ka püüab seda rolli üle võtta) - mu meelest on see sama imelik, kui et hiidlastel oleks üks partei, mis neid esindab. On hoiak, et venelane olla on maailmavaade (ja vastavalt ka, et eestlane olla on maailmavaade). Kui sellest kirvetööst lahti saaks, siis oleks ühiskond mu meelest õiglusele lähemal.

Ja lõpetuseks, ole hea, loo üks sõna. Mida eesti keeles ei ole, aga olla võiks. Sellise mängulise eksperimendina.

Ma ei hakka midagi ebaloomulikku vägisi nuputama ka, aga kuna meil on siin see õiglus kogu aeg jutuks olnud, siis võib juhtida tähelepanu, et eestikeelsel "õiglusel" on inglise keeles vähemalt neli eri varjundiga vastet: justice, fairness, righteousness, equity. Eks see annab tunnistust sellest, kui nüansseeritud see õiglusest mõtlemine kuskil kultuuris on. Aga õigluse nüansseerimisel võiks abiks võtta mingeid uusi sõnu, rääkida näiteks õgevusest (sõnast "õgev" - sirge, otsene, "õigus" ja "õiglus" on etümoloogiliselt samast juurest pärit).

Aleksandr Vvedenski "Ümberringi võimalik on jumal"

Tartu Üliõpilasteater mängib Enor Niinemäe lavastatuna Aleksandr Vvedenski näidendit "Ümberringi võimalik on jumal", mille žanrimääratlus on eshatoloogiline müsteerium.
Tegu on värsstekstiga, mis on riimis ja muutuva meetrumiga; aga kuna Vvedenskil sisu sageli sünnib riimist, siis loobusin tõlkes riimidest, et mitte hakata liiga "ümber luuletama". Enor ja trupp viimistlesid teksti pisut ka proovide käigus.
Maitseks üks stseen umbes näidendi keskelt.


*

Käis hullumeelne tsaar Fomin

kord ringi mööda maad

ja mürgipulbrit, mille värv karmiin,

ta kandis oma lauba peal.

Ja tema võlukäsi

KUJU-tas vanameest.

On mures öine metsake,

seal Jumal teeb ju häälekest.

See hääl on välkukandev,

ta võimsast noastki tugevam.

Teda püüavad upsakalt männid,

ja rebase naer ja nastiku vile

on talle saatjaks.

Kogu öö on suitsu sees.

Fomin äkki maja märkab,

see on kitse hoone,

kuid hallipäiselt arutledes

ta arvab hoopis,

et see on hea ja kurja taldrik.

Ja siis ta võtab lahke laeka

ja ta süütab kandelaabrid,

ja magab.

Hommikul, kui hommik käes,

kus nüüd liigutavad ennast arbrid¹,

kohtab teda kasel istuv kerjus

kaebab, et tal pole süüa.

Kerjus.

Tere Fomin, sa hullumeelne tsaar.

Fomin.

Tere hea mees.

Juba aastaid

rändan ma.

Kas oled latern?

Kerjus.

Ei, ma nälgin.

Pole porgandit mul ega naerist.

Frakk on ära kulunud.

Jumalad on julmaks läinud.

Minu meelgi pimeneb.

Fomin.

Sina mõtled nii.

Aga mina teisiti.

Kerjus.

Seda enam.

Fomin.

Mis on enam?

Ma ei räägi sellest.

Ma räägin tulevasest elust haua taga,

ma mõtlen, et me oleme mikroobid²,

peaaegu kehatuteks muutume,

ilusateks putukateks.

Juhmid hiiglased kord varem,

saame siis briljantideks.

On see väärt? On väärt, on väärt.

Kerjus.

Fomin, mis stseen see on?

Ma tahan süüa.

Fomin.

Söö iseennast.

Kerjus (iseennast õgides) ütles:

Fomin sa oled tsaar, - nad kadusid

ja paksukehalised tunnid

üksteisest üle ronisid

ja tekkis häälte segapudru.

TUNDIDE VESTLUS

Esimene tund ütleb teisele

                        ma olen kõrbeerak.

Teine tund ütleb esimesele

                        ma olen sügavik.

Kolmas tund ütleb neljandale

                        pane hommik selga.

Neljas tund ütleb viiendale

                        tähed pagevad laiali.

Viies tund ütleb kuuendale

                        me oleme hiljaks jäänud.

Kuues tund ütleb seitsmendale

                        ka metsloomad on tunnid.

Seitsmes tund ütleb kaheksandale

                        sa oled metsasalu sõber.

Kaheksas tund ütleb üheksandale

                        ülejooks algab.

Üheksas tund ütleb kümnendale

                        me oleme aja kondid.

Kümnes tund ütleb üheteistkümnendale

                        võib-olla oleme kullerid.

Üheteistkümnes tund ütleb kaheteistkümnendale

                        mõtleme teede peale.

Kaheteistkümnes tund ütleb esimene tund

                        ma ajan sind taga igavesti kihutades.

Esimene tund ütleb teisele

                         joo sõber inimlikku broomi.

Teine tund ütleb tund kolmas

                         mis punktis võib sind kohata.

Kolmas tund ütleb neljandale

                         kummardan sulle kui surnule.

Neljas tund ütleb tund viies

                         ka meie oleme maa aarded mida embab pimedus.

Viies tund ütleb kuuendale

                          ma palvetan tühja maailma poole.

Kuues tund ütleb tund seitsmes

                          käes on lõunaaeg koju minna.

Seitsmes tund ütleb kaheksandale

                          ma tahaksin teistmoodi arvutada.

Kaheksas tund ütleb tund üheksas

                          sa oled nagu taevasse võetud Eenok³.

Üheksas tund ütleb kümnendale

                          sa oled nagu tulekahjust emmatud ingel.

Kümnes tund ütleb tund üheteistkümnes

                           sa oled vist järsku liikumise unustanud.

Üheteistkümnes tund ütleb kaheteistkümnendale

                            ja siiski mõistus aru meist ei saa.

Fomin.

Ma mürgitan tunnid kõik ära.

Võtke nüüd, tunnid, mu lusikast rohtu.

Saabub siis kuningriik teistsugune.

1Arbre – prantsuse keeles 'puu'.

2Võimalik, et irooniline vihje N. Zabolotski poeetilisele natuurfilosoofiale; stseeni järg, kus kerjus õgib ennast, on seostatav Zabolotski kujutlusega ennast õgivast maailmaruumist.

3Eenoki raamatus, varakristlikus Vana Testamendi apokrüüfis, jutustatakse patriarh Eenoki vaatepunktist, kuidas ta viidi elusana taevasse, ta vestles Jumalaga ja nägi erinevaid suurejoonelisi imesid, sealhulgas tulekuristikku, kuhu heideti seadusest üle astunud inglid (vt ülejärgmist värssi)..

Heathybottom

Möödunud aasta Palupõhja-retkest on valminud raamat "Metsik sõna", kus on ka ingliskeelsed tõlked toonastest tekstidest. Minu tankasarja on inglise keelde tõlkinud Karel Leet.

 

Eleven incidental tankas plus one haiku from

HEATHYBOTTOM

Translation from Estonian by Karel Leet

I
a behaviouristic experiment –
a swamp is taken
a writer is inserted.
additional data:
the input has a bad cold

II

irony would protect us
from making things poetic
to preserve space for the
incisive delight
of freshly sprouted leaves

III

a small willow grove
across the river reminds us
that among all beings
it is the form of trees that's
truly the most prudent one

IV

a bulky black grouse
on top of a spruce.
we watch it in excitement
fussing with binoculars
while it – as in days of yore

V

a snipe or a gal-

linago? which name is true?
who would answer that?
„I am a rattler

how come you cannot hear?”

VI

softly dimmed
pale green
submerged. at the edges
russet-grey cranberry leaves 

upside down, bleaching

VII
with Alvydas

two men standing
on the riverbank at night
in great stillness
neither dares to leave
it would make a sound

VIII

if here in the dusk 

one stays quiet for long enough

maybe some bird will

come close in the end?

gnats. blood will not stand still

IX

within reach a nightingale's
anxiuos cry is sounding
what is its worry?
what will it eat and where will it get it?
poet, be silent

X

at first the fog
falls down onto the river
then a sandpiper whizzes
across the surface, then the wind,
and so goes it all

XI

it takes its course, its flow,
its whirl, its roll and its ripple
it glides, it advances
it deepens, it dives, it crinkles,
it alters, it self-containes, it becomes

XI

Astor who herds people in a bog

a dog sits in the bus
in a window seat
heading for a hike