Aegsusest

Ilmunud Eesti Ekspressi Areenis.

AEGSUSEST

Hiljuti juhtus piinlik lugu. Ma osutusin ülekohtuse valeinfo levitajaks – olin oma info võtnud ühest võrguajalehest, kus teatavasti uudise avalikustamine eelneb selle kontrollimisele ja toimetamisele, ning paisanud selle oma Facebooki-seinale, ilma et oleksin ka ise hetkeks mõtlema jäänud, kas äkki ei peaks seda mujalt netist üle kontrollima. Kukkus inetult välja, noomitused ja parastamine, mis järgnesid, olid täiesti ausalt välja teenitud.

Siis mõtlesin – näed nüüd, Aare, järgi ikka seda, mida õigeks pead, ära mine kaasa informaatilise kiirtoiduga. Alles mõni kuu varem olin oma sõpradega Facebookis arutlenud selle üle, kas võiks olemas olla selline asi nagu „uusaeglus” - mingi sihilik aegluse viljelemine, mis ei püüdleks asjade võimalikult kiire ärategemise, valmimise ja lõpulesaamise suunas. Selge, et selle eesmärgiks oleks eelkõige kvaliteet. Arutelu käigus kujunesid välja „koolkonnad” - ühtede meelest on oluline pigem tulemuse kvaliteet, aeglasemalt tehtud asjad on hoolikamalt tehtud; teiste meelest võiks keskenduda aga lausa kogemuse enda kvaliteedile, kus oluline pole eesmärk, vaid rikas ja võimalikult sügavalt läbi tunnetatud maailm ise.

Kuigi Facebook on ise kiire infoajastu vili, on ta tegelikult kasutatav ka aegluse tekitamiseks – kui sul on piisavalt selleks sobilikke sõpru võrgustikus, võib mõne arutlemise või vaidluse, mida muidu peaks ajama ühe õhtu jooksul, pikendada päevade ja isegi nädalateni. Uue meediaga kaasnenud kirjalik spontaanne keeleregister võib küll kaasa tuua pealiskaudsema ja suvalisema suhtlusstiili ja keeleoskuse, kuid samahästi võib selle registri kirjalikkust kasutada põhjalikumalt läbi mõeldud ning teistele pikemat mõlgutuseaga võimaldavate vestlusvoorude pidamiseks. Kõik oleneb ju lõppkokkuvõttes ikkagi inimeste endi hoiakust – uued tehnoloogiad ei pea tingimata olema inimese isandad. Ikka seesama igivana tõde – ole kõigepealt iseenda valitseja.

*

Nonde arutluste käigus sain ka teada, et mu uusaegluse-jutt pole midagi põhimõtteliselt uut. Juba mitu aastakümmet on kiire tehnologiseeritud progressitsivilisatsiooni vastukaaluna toiminud aegluse-liikumine (Slow Movement). See sai alguse 1986, mil Roomas Hispaania treppide juures avati fast foodi restoran McDonalds. Carlo Petrini eestvõttel algas reaktsioonina liikumine, mis on tuntuks saanud Aeglase Toidu (Slow Food) nime all ja mis paneb rõhku sellele, et toidukohtades pakutav oleks kooskõlas kohalike toidutavadega ning toormaterjal pärineks kohalikust ökosüsteemist; ühtlasi ollakse intensiivse põllumajanduse vastu, mis on küsitav nii eetilisest kui keskkonnakaitselisest aspektist.

Toiduliikumisest on aga omakorda välja arenenud terve hulk „aeglase” toimimise programme.

Tarbimist puudutab „aeglane elamine” (Slow Living), mis tähtsustab nii kaupade kui tarbijavalikute kvaliteeti (sealhulgas autentsust ning ökoloogilist ja sotsiaalset vastutustunnet). Sellega seotud „aeglase kauba” ja „aeglase moe” ideed vastustavad mõttetut raiskamist, mis uudsusetuultes sunnib üha uusi asju ostma. „Aeglase raha” liikumine püüab leida investoreid kohaliku loodushoidliku väiketootmise edendamiseks, Slow Startup on hoiak, mis püüab tolle uuelaadse ettevõtlusmudeli fookuse suunata kiirelt läbilöögilt pärisprobleemide lahendamisele.

Cittaslow püüab liiklust ja linnaelu tempot aeglustades parandada elu ja keskkonna kvaliteeti ning pidurdada linnade paisumise ning globaliseerumisega kaasnevat üheülbastumist. Sellega on seotud „aeglase arhitektuuri” kontseptsioon, mis vastandub kiire masshoonestuse tendentsile.

„Aeglase hariduse” ideaaliks on standardiseerituse asemel arutlev ja isiku õppimisvõime kiirust arvestav õpetamisviis. Sellele sekundeerib „aeglane lastekasvatamine”, kus vanemad püüavad oma laste aega võimalikult vähe kõikvõimalike ringide ja hobidega organiseerida, lastes neil seeasemel ise maailma avastada ning olles neile seejuures kaaslaseks.

Mulle südamelähedane on „aeglase teaduse” kontseptsioon, mis vastandub tänapäeval üldlevinud „avalda või hävi” (publish-or-perish) ideoloogiale ning peab oluliseks, et tulemusekesksuse asemel oleks teadus huvi- või uudishimukeskne. Uued teadmised sünnivad uurimise, lugemise ja mõtlemise teel ja kõik need tegevused vajavad aega; uusi teadmisi ei saa ette planeerida – sest siis nad poleks ju uued.

„Aeglase aiapidamise” eesmärgid on peaaegu filosoofilised või elutunnetuslikud, pidades aiapidamise juures oluliseks eelkõige looduse kulgemise tähelepanemist ning enda seotuse tajumist sellega.

„Aeglane kunst” tähendab nii loomise kui kunsti vastuvõtu eemaldumist kunstiilma võistlevatest trendidest. „Aeglane meedia” püüab pakkuda alternatiivi kiirele uudistevoole ning keskendub pigem „mittesündmuste” reaalajas kajastamisele – Eestissegi jõudsid teated sellest, kuidas Norras kanti televisioonis üle 12 tundi põlevat kaminat. Selline meedia piirneb juba kunstiga, pärinedes ideeliselt Andy Warholi kuuetunnisest filmist „Sleep”. Norras on tehtud ka teleülekandeid rongi- või liinilaevamarsruutidelt või ühe kampsuni valmiskudumisest. Mõistagi kuuluvad siia alla ka kõikvõimalikud looma- ja ilmakaamerad; Eestis on aeglast televisiooni viljelnud nt Alo-TV, pakkudes kohalikke spordiüritusi üle kandes reaalajas vaatepunkti, mis oleks kohapeal (finišijoone juures või publiku hulgast) sündmust jälgival pealtvaatajal.

Midagi sarnast on ka „aeglane reisimine”, mis püüab turismi asemel edendada varasemate aegade rännumehe hoiakut, kes reisides ka osaleb nende kohtade elus, kuhu satub, ning kogeb maailma seekaudu autentsemal ja osalevamal moel.

„Aeglane vananemine” ignoreerib läänemaailmas levinud vanaduse eest põgenemise ja nooruse pikendamise hoiakuid, pakkudes ühtlasi viise, kuidas vanadus oleks tervislik ja elamisväärne.

On olemas veel „aeglane tehnoloogia”, „aeglane disain”, „aeglane programmeerimine” - kõigi eesmärgiks efektiivsuse asemel pigem tulemuse kvaliteet ning hoidlikkus tarbija ning keskkonna suhtes. Ameerikas on olemas isegi Aeglase Kiriku algatus, mis püüab seda mõtteviisi kristliku aluspõhjaga ühendada.

On loodud Aegluse Maailmainstituut (kuigi kogu aegluse-liikumisel pole ühtset keskset organisatsiooni). Aegluse kui maailmavaate olulisimaks teoseks peetakse Carl Honoré „Aegluse kiituseks” (In Praise of Slowness, 2004). Oma sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide poolest on need ideed muidugi sugulased nn kasvuvastase mõtteviisiga, mis vastandub majanduskasvu-ideoloogiale: pidevalt kiirenev kasv pole lihtsalt võimalik, see peab kuskil lõppema, ja see saab lõppeda kas katastroofiga või ennetava aeglustuse teel. Pidevalt kasvavad ainult vähirakud. Eestis on selles suunas ehk enim mõelnud Kaupo Vipp.

*

Maailm hakkas kiireks muutuma siis, kui oluliseks muutus minuti täpsusega kella vaadata. Selle vajaduse tekitas tööstusajastu oluline leiutis – raudtee. Rongid pidid liikuma kiiresti ja täpselt, mis tähendas, et minut muutus senisest palju tähenduslikumaks ajaühikuks, ning ühtlasi eeldas see ka erinevate jaamade kellaaegade ühtlustamist – tekkis ühtne vööndiaeg. Loodusliku päevakulgemise ning inimeste subjektiivse ajataju asemele astus välisele rangele mõõtmisele alluv objektiivne aeg. Kui tekkisid suured tehased, siis organiseeriti nende tööaeg juba täpsete tundidena, üha rohkem eluvaldkondi hakkas alluma täpsele kellaajale. Pilt, kus inimene vaatab oma taskus või randme peal olevat kella ja lausub „Mul on ainult viis minutit aega”, on ajalooliselt suhteliselt äsjane nähtus. Meie ajatajus on muutunud väga oluliseks kriteeriumiks kuhugi täpseks ajaks jõudmine, õigeaegsus.

Kummati on ka tegelikult tolle „aegluse” keskne kriteerium õigeaegsus. Aga selle kriteeriumi hindamisalus on kummalgi juhul erinev.

Ühel puhul on see mõõdetav välise mõõduga, „õige aeg” on sentimeetri täpsusega maha märgitud kuskil abstraktses ajavoolus. „Aegluse” puhul aga on asjadel ja protsessidel oma sisemine „õige aeg”. Võib-olla olekski „aegluse” asemel parem öelda „aegsus” - asjad sünnivad aegsasti, ja kui neil lasta niimoodi tekkida, saavad nad valmis „omal ajal”. Loometööga, näiteks kirjutamisega kokku puutunuil on sellest kindlasti kogemus olemas. Minul on lausa mitu erinevat kirjutamisrežiimi. Üks (nagu näiteks siinset teksti kirjutades) on selline, kus suund ja tähtaeg on ette antud, see on rongisõit, kus lihtsalt tuleb kellaajaks jaama jõuda – loomulikult on võimalik ka niimoodi loov olla, planeerides „reisi” sisse piisavalt „munemise” ja mõlgutamise aega. Nii saab kirjutada asju, mille sisu üldjoontes on juba teada. Teine lugu on aga tekstidega, mis kohuvad esile kuskilt endalegi teadmata hämarikust ning üllatavad ennastki, näiteks luuletused, mis luuletuse nime väärivad. Enamik luuletajaid teab kas või aimamisi, et „luuletus on alati targem kui luuletaja”, see tähendab, luuletus sisaldab rohkem, kui luuletaja sinna sisse on mõelnud panna. Ja et selline asi saaks juhtuda, on vaja, et tekst tuleks oma aja järgi – sellise teksti valmimise aega ei saa ette planeerida, vaid tuleb tema kujunemist jälgida ning varitseda, kuni lõpuks on selge, et nüüd on õige aeg, nüüd on ta valmis, nüüd on tal selline kuju, et ta saab ütelda seda, mida ta tegelikult tahab ütelda. Aeglus on loov, sest ta laseb esile tulla senitundmatul.

*

Üks viis aeglust praktiseerida on näiteks mitte lugeda raamatuid või vaadata filme puhtalt seepärast, et neist parajasti palju räägitakse. Teisisõnu – mitte püüda olla iga hinna eest kursis. „Kursis olemine” pärineb ladina sõnast cursus, mis tähendab algselt jooksmist. Aga millal on jooksmisel mõtet? Siis, kui peetakse jahti või kui põgenetakse. Ja veel siis, kui joostakse võidu. Aga sport sellisel kujul, nagu ta praegu on, on ka alles raudteejärgse ajastu nähtus – inimvõimed võistlevad stopperiga. Sport on puhas aja ületamise valdkond, „õige aja” edestamise kunst, ja sellisena võib-olla kogu ajastu sümptomaatilisim kultuurinähtus.

Võib-olla tulekski siis küsida: kas ma pean millelegi jahti, kas ma põgenen millegi eest, kas ma teen sporti? Ja kui ma ei tee ühtki neist, miks ma siis jooksen, miks ma ”olen kursis”, miks ma olen jooksus?

Afanasjevi kommunikatiivne blues

Loomingus ilmus arvustus Vahur Afanasjevi luulekogule "Kuidas peab elama".

AFANASJEVI KOMMUNIKATIIVNE BLUES

Vahur Afanasjev: „Kuidas peab elama”.

„Näo Kirik”, Tallinn, 2014. 80 lk.

Vahur Afanasjevi nime all on 14 aasta jooksul ilmunud viis luulekogu ja viis proosaraamatut. Tähelepanu äratab, et tegu on suhteliselt erilaadiliste raamatutega — Afanasjev ei ole ühe-meetodi-mees, vaid proovib erinevaid registreid ja võtmeid, säilitades ometi teatava kindla afanasjevliku tuuma, milleks on… Jah, see on omaette küsimus, ja sellele küsimusele vastuse leidmine on olnud üks asi, mis mind tema raamatuid lugemas hoiab. Kui vaadata üldpilti, siis näib, et Afanasjevi kaks viimast raamatut (mullune „Eesti vaarao” ja nüüdne „Kuidas peab elama”) moodustavad paari, sisaldades tekste, kus ühinevad nn. sotsiaalne närv ja teatav depressiiv-nostalgiline elutunnetus. Tundub, et sellega on üks ring täis saanud, sest Afanasjevi varasemast loomingust sarnaneb nendega kõige rohkem esikkogu „Kandiline maailm” (2000). Debüüdile järgnes järsem pööre, kaks krüptilisemat ja psühhedeelsemat raamatut (jutukogu „Kanepi kirik” 2002 ja luulekogu „kaantega viin” 2004), seejärel liikus Afanasjev puhtama sotsiaal-eksistentsiaalse groteski juurde: romaan „Kastraat Ontariost” (2005) ja proosateos „Kaadrid otsustavad” (2007, kirjutatud 2005). 2006 ilmus poeem „Katedraal Emajões”, mis oli eelnevast kultiveerituma ja väljapeetuma joonega teos, kus love-hate Tartu suhtes muutus elutundeliseks tervikmetafooriks — minu isikliku maitse jaoks on see ehk Afanasjevi seni toitvaim raamat. Neile järgnesid lihtsamalt loetavad proosateosed — teekonnaromaan „Kosmos” (2008) ja autobiograafiline ning formaati sobitatud „Minu Brüssel” (2011). Viimatised luulekogud näivad seega olevat kui algsete impulsside juurde tagasipöördumine, ent vahepealne kirjutamiskogemus on lisanud sünteesi ja vabadust.

Just see viimane ongi mind nii „Eesti vaarao” kui ka „Kuidas peab elama” puhul huvitanud ja rõõmustanud. Ma pean silmas seda, et Afanasjevi luule võimaluste ruum näib olevat üsna paindlik, sisaldades nii rämedamat roppkoomikat (mis teinekord pole isegi koomiline, vaid pigem traagiliselt sarkastiline, nagu näiteks koos Aapo Ilvesega kirjutatud „Leegionäri itk bussijaama peldikus”, lk. 28), teravat ühiskondlikku irooniat, pehmemat melanhoolset kaastunnet rataste vahele jäänute suhtes, nostalgilisi kambavaimu ja sõpruse kujutusi kui ka täiesti siirast lüürilisust. Kusjuures need registrid segunevad tekstide tasandil üsna sujuvalt. Ühesõnaga, Afanasjevi luule pole rolliluule, ta pole ka vormi- ega registrikeskne, vaid sõnumikeskne. Ja see on igasuguse sisuka kommunikatsiooni eeldus: et „mida öelda?” eelneb küsimusele „kuidas öelda?” ja põhjendab seda. Ses mõttes mõjub Afanasjevi autorihoiak elusama ja elastsemana kui mõne karmi poeetilise ühiskonnakriitiku või mõne eskapistlikumat sorti metafüüsilise luuletaja oma. Kui ma eespool mainisin afanasjevlikku tuuma, jättes lahtiseks selle kirjelduse, siis ma arvan, et põhiliselt ongi tuumaks pigem see tunne, mis lugedes tekib — et luuletuste autor ei ole lugeja poole mitte maski, vaid näoga. On tunda, et Afanasjev ei piira end mingite kindlate ampluaadega, ei raamista oma luuletajahoiakut kindlatesse teemadesse ega helistikesse.

Mõlema viimatise raamatu puhul on näha samasugust kompositsioonilist kaart — „sotsiaalkriitilistest” toonidest isikliku tundeelu ja harmooniakujutelmadeni — ja niimoodi avaneb see lehvik oma täies ulatuses. „Kuidas peab elama” puhul on kompositsioon selline: esimeses osas on fookuses kadunud/kaotatud minevik ja selle armetud riismed, teine osa koondab lähikonna ja ligimestega seotud kord iroonilist, kord tundelist luulet ning kolmas osa on teatav väljumine „ühiskonnast” isiklikku sfääri või pigem sisenemine mõningasse mitteisiklikkusse. Jah, Afanasjev kirjutab kolmandas osas lausa loodusmetafüüsilist poeesiat (näiteks „linnud ehitavad pesa” lk. 66). Samas jääb mitmehäälsus alles, kas või eelviimane luuletus „kallis võtame kärbsed” (lk. 75) on küll oma olemuselt pigem hell idüllipoees, kuid kärbeste-motiiv annab sellele tumedalt eneseiroonilise maigu; liiati „riimub” see luulekogu algupoole luuletusega „õnnelind kärbes” (lk. 12), mis kujutab allakäivat maaelu, nii et erinevad registrid on ka kompositsiooniliselt kokku sõlmitud.

Selle eespool nimetatud „oma näo” all ei pea ma silmas mingit poeedihääle unikaalset algupära, sest see tähendaks pigem mingit idiosünkraatilist monoloogi. Kõige muu kõrval on Afanasjev ka elavalt dialoogiline autor, mis tähendab, et see nägu on orienteeritud suhtlusele. Peale kohati läbilööva otseselt küsiva või lugeja poole pöörduva tooni on Afanasjev pidevas dialoogis ka teiste luuletajate ja luuleregist­ritega. „Kuidas peab elama” puhul aimasin intonatsioone nii Traadilt, fs-ilt (kumuleeruvate loetelude võte on kindlasti asi, mis Afanasjevit fs-iga seob, rääkimata tundetoonidest), (:)kivisildnikult, Juhan Liivilt (ka otsese parafraasina lk. 19), rääkimata erinevatest pop- ja rahvakultuuri intonatsioonidest. Mulle näib ka, et kui otsida Johnny B. Isotamme või Pentti Saarikoski häälele järglast tänapäeva eesti luulest, siis oleks Afanasjev ilmselt lähim pakkumine.

Iseäranis külluslik oli selles suhtes muidugi „Katedraal Emajões”, kus parafraasipildumine muutus juba omaette sõgedaks kujundiks, see lõi mulje „võõra sõna” kihtide kihisevast kompostihunnikust, mis oli osa „Tartust” kui elutundest. Mujal on see mõõdukam, just niipalju, kui parajasti kommunikatsiooniks vaja läheb. Afanasjevi tsitaadilisus pole metaluuleline, vaid ta kasutab viiteid nii, nagu kasutatakse tavasuhtluses lendväljendeid.

Niisiis, Afanasjevi „oma nägu” ilmneb eelkõige asjaolus, et ta lähtub sellest, mida tal on öelda, ilma et sooviks järgida mingeid kindlaid konventsioone. Tema luule ei seisne „poeetilistes sooritustes”, vaid suhtlusaktides.

Kui ma ennist kasutasin määratlust, et Afanasjev on sõnumikeskne, siis sellegagi ei pea ma silmas, et ta esitaks teatavaid kindlapiirilisi steitmente või deklareeriks oma maailmavaadet. Pigem on ta oma elutundeliste kildude kompileerija ning kujundistaja, tajudes seejuures väga hästi sisu ja vormi ühtsust. Kui tema tekste lähemalt vaadata, siis on näha, et vastupidi sellele, mida niisuguse temaatikaga tekstidelt võiks oodata, ei ole need üles ehitatud puänteeritud löökidena. Afanasjevi luuletused on enamasti ilma teritatud lõputa, luuletuse sisuline raskus on kogu teksti peale üsna ühtlaselt jaotatud ning puändi asemel kujuneb sisuline teravik pigem kumuleerumise kaudu. Ja kui teinekord ongi mõni luuletus puändiga, siis mõjub see pigem mingi efektse tagasi- või kõrvaleastumisena, mitte-puändina. Näiteks „Ühistu koosoleku itk” (lk. 53), mis koosneb tüütu naabri virisemisest koosolekul, lõpeb ridadega „vanamutt piiksub / ja tuul puhub / pilved sõuavad perse”. Minu meelest on see väga hea näide, kuidas halli argisusse tuuakse napilt sisse nii robustselt otsene hinnang kui ka täielik väljaastumine sellest argisusest ja vulgaarsusest — tuul ja pilved on siin korraga nii tolle tüütuse väljendused kui ka selle vastandid. Puändis on mingit ülevust, mis tuleb just sellest, et pilk pöördub vanamutilt hoopis teisale. Ja selles pole midagi tarbetult üle rafineeritud. Just sellise paindliku mitmetisuse pärast tahan ma Afanasjevit lugeda.

Mulle näib, et niisugune suhe puänti on lausa mingi poeetiline meetod (kas teadlik või mitte, pole oluline) — ka luulekogu tervikkompositsioon näib seda järgivat (pisut hägusemalt ka „Eesti vaarao”): alustatakse valulise sotsiaalkriitikaga, mis võiks lubada, et lõpuks jõutakse mingi kulminatsioonini, kuid selle asemel suubuvad need kogud intiimsesse ja isiklikku tonaalsusse. Seejuures pole tegu mingi pagemisega isiklikku koopasse, sest alguses kehtestatud noodid säilivad pinna all kuni lõpuni. Kompositsioon esitab lugejale teatava tõlgendusliku ülesande, ja vastus on minu meelest see, et isiklik sfäär pole mitte pelgupaik, vaid alglähe ja põhjus, miks on toda alguses esitatud otsesemat sotsiaalkriitikat vaja. Afanasjevlik sotsiaalkriitiline register pole heroilise rollina omaksvõetav „aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist”, vaid lähtub äratundmisest, et ühiskond on isikliku olemise paratamatu kontekst ning saab jutu- ja luuleaineks vaid seetõttu, et sellest sõltub intiimseima ringi elu. Loomulik süntees, inimnägu, millel on midagi öelda.

Mulle tundub, et „Kuidas peab elama” on ka Afanasjevi kõige melanhoolsem raamat. See viis mõttele, et tegelikult on eespool kirjeldatud afanasjevliku luulelaadi taga üks ammune traditsioon. Kas pole Afanasjevi kahe viimatise luulekogu puhul tegu teatavat laadi blues’iga? Ka blues on muusika, mis pole teravalt deklaratiivne, vaid pigem depressiivsepoolselt mõlgutav ja korrutav, see võtab ühesuguse tõsidusega teemaks nii isiklikku hingeelu kui sotsiaalseid probleeme, vürtsitades seda nukra irooniaga. Aeg-ajalt kasvab ka Afanasjevi luule rokkimiseks, aga ka blues’i üks vektoreid on viinud rock’n’roll’ini. Afanasjevi märgatav vormivõte on pidev tagasipöördumine luuletuse alguses antud motiivi juurde, kumuleerimine, parallelismide ehitamine — kas ei meenuta see vabavärssi tõlgituna blues’i meloodilist struktuuri? Võimalik.

Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale

Toimus aktsioon NO46,5 "Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale", mille tekstis oli ka Sten Tamkivi essee "Mis oleks kui..." värsistus. Siin on selle täisversioon.

On luuletaja kirjutanud muiste:

„Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.”

See meenub mulle, mõlgutan kui nukralt,

kas on meil mõni ilus eesmärk,

mis haaraks kaasa, inspireeriks meid,

kui mõni erakond meilt toetust otsib,

kui tema tüürida on kogu riik?

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid -

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Reaalsust käsutada sa ei saa,

vaid ainult võrgutada, meelitada -

ja selleks kõlbmatu on realism.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

„Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!^"

- kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna „eesmärk” liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste „siht”.

Peab hullumeelsenagi näival sihil

ju olema ka mingi nähtav mõõt,

ja igal mõõdetaval sammuseadel

on vaja midagi, mis tõstaks jala lahti maast.

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis „Tehtud!” - ja ongi kõik.

Kuid kus on ülejääk, see „tahaks rohkem”,

mis tegudele tähenduse loob?

On olemas üks unistamisvormel:

„Mis oleks, kui...?” See küsimus ei sunni,

paar sõna vaid, mis pinged maha laeks,

ei oleks range lubadus, vaid kutse,

mis lahti lööks me kujutlemisjõu.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi, et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam -

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP -

kui puudub kontekst, küsimus, et „miks?”

„Mis oleks, kui...?” - see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?

Mälestusi lagendikust

Ilmunud algselt ajakirjas Estonian Art, 2006, nr 1 (18), kui õigesti mäletan, siis Eero Epneri tellimusel, taasilmunud Annelinna portaalis. 

Tulin Annelinna 1994. aasta sügisel, kui astusin ülikooli ja sain päris Annelinna lôppu, Mõisavahe tänavasse ühe toa kolmetoalisse korterisse. Tulin Viljandist, kus olin eelnevad 18 aastat elanud “bussijaama taguses” kvartalis kesklinna ja Uueveski piiril – kohas, kuhu linn oli laienenud 20. aastate alguses ning lôpliku kuju saanud 60. aastate individuaalelamute-ajastul. Minu senise elu keskmeks oli Artur Perna projekteeritud kôrge viilkatusega kolmekorruseline üürikorterite maja suure hoovi ja aiaga, milles alguses ise elasin ning mis pärast, kui elasime samas kvartalis oma majas, paistis mulle aknasse.

Ja siis äkki Annelinn – midagi hoopis teistsugust. Pikalt Emajôe luha ääres laiuv viiekorruseliste karpmajade rägastik, mille struktuur ei ole maapinnal liikudes adutav ja kus majade individuaalsus on esmapilgu eest varjatud. Ma mäletan, et ma olin Annelinnast vaimustatud, ja võib-olla oli see vaimustus sarnane nt kunagise 60. aastate Mustamäe-vaimustusega, vaimustusega linna anonüümse üleelusuuruse funktsionaalsuse idee üle. Annelinn avas minus linliku modernisti. Võimalik, et sellele aitasid kaasa ka nt 60.-70. aastatest pärit suur jalgadega raadio toanurgas või samast ajast pärinevad pildialbumid Tartust, mis perenaisel riiulis olid ja mida vaatasin, et linna vaimu sisse elada.

Paar mälestuspilti. Ma olen kolmetoalise korteri elutoas, vaatan aknast välja, kuum augustipäev, tuba ise on aga jahe. Mu pilk liigub majadelabürindi sügavikku: majad on üksteise suhtes täisnurga all, aga nurkade vahelt paistab veel kaugemaid maju, ja need tunduvad samuti olevat üksteise suhtes kuidagi organiseeritud. Tunne, et Annelinn on midagi põhimõtteliselt lõpmatut, mingi endasse keerduv süsteem, kuhu võib ära eksida, kuid eksimisest pole tegelikult midagi, sest iga koht selles süsteemis sarnaneb iga teise kohaga – sa oled alati “kohal”. Ja sellega teisalt liituv tunne, et sul on siiski üks individuaalne koht, see konkreetne aken, mille aknalauale sa võid panna oma isikliku kohvitassi. Tuba ise on vaikne, ka väljas tundub vaikne olevat, aga ometi aimdub sellest labürindist mingit visuaalset mühinat (mitte müra), mingit süstemaatilise dünaamika ülevat muusikat. Selles oli mingit erilist vabadust, “kõik on lahti”-tunnet.

Teine pilt. September, väga tuuline ilm, aga päike paistab. Mul on kõht tühi, olen ostnud mingi krõpsupaki, millest söön, kõndides Kalda teelt (Annelinna põhitänav) eemale majade vahele, istun majade vahele veetud suurele kivile – ja hoolimata sellest, et ma olen majademüürist ümbritsetud, on mul tunne, et tegelikult istun ma lagendikul, sest majad ei peata kõikjale tungivat tuult, ja majad ise on tummad – nende fassaadid ei “kõnele” mulle midagi, nad on puhas nurkadest ja sirgetest koosnev maastik. Ma olen keset Annelinna lagendikku juhuslikku toitu sööv rändur, kuskil selles maastikus asub mu koobas, aga teed sinna ei juhata mulle see maastik ise, vaid mingi liikumislogistiline teadmine majanurkadest, kus on vaja pöörata, ja majanurkadest, kus pole vaja pöörata. Ma ei liigu ruumis, ma liigun teadmises ruumi kohta. Annelinn on füüsiliselt üles ehitatud ruumiabstraktsioon, ja selles on midagi ülevat, subliimset.

Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.

Veel üks täiesti uus kogemus seoses Annelinnaga on igapäevane linnaliinibuss. Kõigepealt bussipeatused, kohad, mis pole olemise kohad, neis ei püsita, vaid oodatakse, et kohe ära minna – ja ometi veedetakse sellises kohas iga päev vähemalt veerand tundi. Mina suhtusin bussipeatusse oma senise kogemuse põhjalt – et igas kohas ollakse kohal -, samuti suhtusin bussi endasse, mis minu jaoks polnud lihtsalt ajutisus kodu ja linna vahel, vaid omaette ruum koos liikuva ja uudse aknatagusega, mis iga päev kordus. Just bussisõit oma korduvuses oli Annelinna-ekstaasi kõrgpunkt, sest oma korduvuses lausa rituaalne. Ma olin bussis kohal, avatud tema ajutisusele ja efemeersusele, ma ei olnud endale välja kujundanud seda tähelepanematust, millega enamik annelinlasi bussisõidusse suhtus – nende jaoks oli see mingi lünk päevas, mida ei mäletata ja kus ollakse oma mõtetega kuskil eelnevas või tulevas. Mina aga olin siin, ja nägin kogu seda Annelinna püsivat ajutisust, virtuaalsust. Mu vaimustus oli tõepärase arvutimängu küüsi sattunud poisikese vaimustus.

Loomulikult see hajus nelja aastaga, mis ma seal elasin – sest ega virtuaalsus saa väga kaua toita. Annelinn muutus minugi jaoks mingiks tähelepandamatuks lüngaks kesklinna ja kodukorteri vahel. Seejärel elasin aga veel kaks aastat Hiinalinnas, nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud paneellinnakus Annelinna külje all, mis oli hoopis midagi muud – reis ajas ja ruumis, kuigi Hiinalinnast Annelinna labürintidesse võis kõndida 5-10 minutiga. Hiinalinnas võis tajuda, mis on nõukogude paneellinnaosa algupärane olemus. Annelinn oli Hiinalinnaga võrreldes põhjamaine individualistlik “töövälise elu” funktsionaalne asupaik, Hiinalinn aga jättis mulje kohast, kus tõesti ka elatakse, ollakse kohal, antakse oma kohalolekust märku akna peale pandud makkide või igahommikuse rõdul suitsetamise kaudu, istutakse majaukse ees pinkidel või kogunetakse majade vahele ehitatud putkakeste ümber õlut jooma. Seejuures pole see mingi “õdus” elukeskkond, kõiges on ikkagi tunda seda korterite kui “elamise karbikeste” üksteise otsa laotusest tulenevat ajutisuse või anonüümsuse tunnet, kuid erinevalt Annelinnast polnud see midagi, mis jäetakse sulgudesse (ja mis just seetõttu säilitab teatava võluva masinliku ja sundimatu steriilsuse), vaid miski, millesse ollaksegi mõistetud ja milles ollaksegi kohal. Hiinalinn oli tervik, ajutise elamise tihke klomp, mis püüdis kasvada püsivaks koduks; Annelinn oli diskreetsetest süsteemi komponentidest koosnev hõredus, mille ajutisus jäeti majamüüride vahele tühja tuulena puhuma, et ise varjuda oma kodukoopasse. Erinevus ei tulene puhtalt elanike rahvusest, sest mõlemas elab nii venelasi kui eestlasi; erinevus tuleb pigem sellest, et Annelinn oli ehitatud linna “lisataskuna”, kuhu majutada uusi elanikke, kes päeviti valguvad mujale linna peale laiali; Hiinalinn aga oli ehitatud suletud sõjaväelinnakuna, mis oli ülejäänud linnast eraldatud. Annelinn ehitati, et sinna inimesi “ööseks ära paigutada” (diskreetsus, hõredus inimeste elumustris), Hiinalinn aga selleks, et sinna inimesi “asustada”, “istutada” (tihkus, terviklikkus).

Tulime naisega tulema, otsisime endale 50. aastail ehitatud poststalinistlikku majja korteri, vaatega puudele ja kirikule ning kauguses paistvale tähetornile; see oli peaaegu nagu teise linna kolimine. See oligi kolimine ASULAST LINNA, “majadevahelisest ruumist” tänavasse.

Kaasaloova kriitika hüpotees

Kirjutis "Kaasaloova kriitika hüpotees" oli esialgu lihtsalt üks kiiresti kirja pandud mõttevälgatus -  Sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm soovis mingit kokkuvõtet Kirjanike Liidu kriitikaseminarist "Kriitiline olukord" (nende salvestusi võib kuulata-vaadata siit), kuid korraliku resümee asemel pakkusin hoopis selle teksti, mis püüdis lühidalt kirjeldada, kuidas ise kriitikat kirjutan. Ma polnud seda pikalt nuputanud ega arvanud ka, et sel mingit tõsisemat kaalu oleks. Kui oleksin arvanud, oleksin ilmselt põhjalikumalt asja lahti kirjutanud. Aga võimalik, et sellise lahtist tõlgendusruumi jätva eskiisina ongi ta just õigel viisil viljakas.

Üllataval kombel on see tekst ja kaasaloova kriitika mõiste osutunud elujõuliseks ja kõnetavaks tänini, seda mainitakse aeg-ajalt jällegi (viimati näiteks juunikuu TMK-s Luule Epneri teatrikriitika-ülevaates), aga avastasin ka näiteks, et kunstiakadeemia Maarin Mürgi kriitikakursusel oli kaasaloova kriitika mõistele pühendatud terve seminar. Kindlasti on selles oma osa ka Jaak Tombergi artiklil "Kaasaloovalt kaasaloovast kriitikast: Pilv Steineri kaudu", mis näitab selle idee üht (kuid mitte ainuvõimalikku) põhjalikumalt läbi mõeldud edasiarendusvõimalust. Kaasaloova kriitika kontseptsiooni võimalikku ülekannet tõlkimise käsitlemisse osutas Märten Rattasepa arvustus Anne Lange raamatule "Tõlkimine omas ajas".

KAASALOOVA KRIITIKA HÜPOTEES

Näib, et kriitika on praegu kuidagi päevakorral: Sirp on viimasel ajal kriitikaküsimustele tihedamat tähelepanu osutanud, augustis toimus Vormsil tõhus kriitikute suvekool [Indrek Grigor, Kutselised harrastuskriitikud Vormsil. – Sirp 5. IX 2014], kirjanike liit korraldas eelmisel hooajal vestluste sarja „Kriitiline olukord”.

(Aset on leidnud neli vestlust: sissejuhatavalt kriitika olukorrast ja võimalustest rääkisid Tiit Hennoste, Johanna Ross ja Mart Velsker; noorte kriitikuks saamisest kõnelesid Carolina Pihelgas, Berk Vaher ja Rein Veidemann; eri valdkondade kriitika erinevustest vestlesid Virge Joamets, Alvar Loog ja Rebeka Põldsam; teemal „Kas kriitikul peab olema maailmavaade?” arutlesid Hasso Krull ja Mihkel Kunnus. Loodetavasti sari jätkub.)

Ma ei hakka siinkohal veel kord üle rääkima või sünteesima neil kokkusaamistel räägitut, vaid kasutan pakutud ruumi hoopis selleks, et lisada üks nurk käimasolevatesse kriitika üle mõlgutamistesse.

Kriitikat ja kriitikuid on võimalik mitmeti tüpologiseerida. Näiteks kolmteist aastat tagasi, kui oli üks pinev hetk eesti teatrikriitika enesemõtestuses, käis Erkki Luuk välja ühe võimaliku kriitikute taksonoomia (mis on muidugi selgelt luugiliku ilme ja tooniga). Ta pakub välja sellised tüübid, keda kriitikapildis oleks vaja: tõe rääkijad, „kurjad tädid ja onud, kes kõigile vitsa annavad”, need, „kes „üldse mitte millestki aru ei saa” ja iga asja peale ainult „mõhh” ütlevad”, need, „kes väljuvad kõige ebasobivamal hetkel „võsast” ja ütlevad asju, mille peale keegi kunagi tulnud pole”, abrasiivse ja hermeetilise sõnumiga avalikud paariad, need, „kes „teatrikriitika establishment’i ambrasuurile viskuvad”, teatrisõdade kangelased”, ning viimaks need, „kes arvavad, et nad on „tipus” ja esindavad liivakasti „ametlikku” seisukohta”. Luuk võtab kokku: „Kui õnnestuks tekitada selline taidlus-skeem ... võiks eesti teatrikriitika tulevik olla erakordselt ere.” [Erkki Luuk, Teatrikriitikast. Ilma haamri ja milletagi. – Sirp 1. VI 2001; muuseas, Luugi kirjutise pealkiri viitab omas ajas olulisele Valle-Sten Maiste kirjutisele "Teatrikriitikast. Haamriga", aga mis on pigem osalt vastus minu kirjutisele Maiste ja Andrus Laansalu kriitikutegevuse kohta. Jah, olid ajad...]

Seda Luugi taksonoomiat on hea meeles pidada, et säilitada tervislikku krambivabadust – kes ütleks, et selline kriitikutüüpide jaotus ei pea paika? Tegelikkus on alati palju mitmekesisem ja voolavam kui mis tahes metateoreetiline süstemaatilisus.

Umbes samas vaimus tahan välja pakkuda veel ühe lihtsa jaotuse. Mulle näib, et kriitika võib jaotada kolmeks; ma ei nimetaks neid isegi tüüpideks, vaid pigem kriitilise hoiaku võtmeteks või kunstiteosega suhestumise viisideks. Kõik kolm võivad sisaldada hinnangulisust, aga ei pruugi seda teha, kõigi kolme diapasoon võib ulatuda ajalehenupust akadeemilise ilmega analüüsini, kõik kolm sisaldavad erinevaid kriitikažanre. Loomulikult pole need kolm võtit selgesti eristuvad tekstitüübid, vaid pigem teatavad kriitilise lähenemise dominandid.

Selle jaotuse aluseks on erinevad kujutelmad sellest, mis on kunstiteostest rääkimise mõte ning kuidas kriitilise teksti autorist lugeja/kuulaja/vaataja kunstiteosega suhestub.

Esimene on n-ö vastuvõttev kriitika. Selle sisuks on põhiliselt kirjeldada oma vastuvõttu, muljeid, mõtteid ja tundeid teosega seoses. Sageli on selline kriitika ka soovitusliku ilmega: „lugesin seda raamatut, kirjutan sellest, et seda teistele soovitada või öelda, et nad seda ei loeks”. See on „raamatusõprade” või „teatrisõprade” kriitika: inimesed loevad raamatuid ja vaatavad lavastusi, et saada kunstilisi elamusi ja siis neid elamusi jagada. See võib olla ka tarbijakaitseline kriitika, mille üks eesmärke võib olla otseselt anda juhiseid inimeste raha ja aja investeerimiseks raamatu- või teatriturul. See kriitika võib olla oma väärtuseeldustest üsna teadmatu, aga võib lähtuda ka väga kindlatest teadlikest esteetilistest kriteeriumitest. Igal juhul on selle eesmärgiks öelda, „kas see raamat või lavastus rikastab mind”. See kriitika lähtub kunstiteosest kui elamuse pakkujast. Selle kriitika põhiküsimus on „mida mina tunnen ja mõtlen, kui ma seda teost kogen?”.

Teine kriitikaviis on n-ö tõlkiv kriitika. Selle eesmärk on lasta kunstiteos läbi teatavast filtrist, et kätte saada sealt see, „millest teos tegelikult räägib”. See filter võib olla mõni kunstilise analüüsi metoodika, aga see võib olla ka kunstiteose vaatlus mõne kunstivälise valdkonna mõistestiku kaudu (nt sotsioloogilises või psühholoogilises kontekstis). See võti on tegelikult väga laia haardega, ulatudes huvist selle vastu, „mida autor sellega mõtles” (või positivistlikust huvist, „millisest autori elusündmusest see teos tõukus”), kuni sellise kriitikani, mis käsitab kunstiteost vaid näitematerjalina teatavate psüühiliste või sotsiaalsete sümptomite kohta. Sellise kriitika põhiküsimused on: „mida autor tundis ja mõtles?”, „milliseid tundeid ja mõtteid teos meile vahendab?”, „milliseid tundeid ja mõtteid tahab autor/tekst meile edastada?”, „milliseid tundeid ja mõttekonstruktsioone teos meile reedab?”. Võimalik, et seda võtit tulekski diferentseerida. Siin saab eristada kaht põhihoiakut: autori/teose intentsiooni otsing ning teose käsitamine millenagi, mis räägib meile midagi ilma otsese intentsioonita. Igal juhul on need mõlemad siiski hoiakud, mille kohaselt teos on algmaterjal, mille põhjal kriitik eksplitseerib midagi, mis ilma tõlke/tõlgenduseta eksplitsiitne pole.

Minu jaotuse tegelik mõte ongi ainult eristada kolmas kriitikaviis – see kolmas on ehk kõige arusaadavam eristatuna kahest eelmisest. Ma nimetan seda kaasaloovaks kriitikaks. Sellise kriitika loomuseks on teose edasiloomine või taasloomine. Kunstiteos on sellise hoiaku järgi mitte niivõrd elamuse saavutamise vahend või mõistatuslik tõlgendavat lahendust vajav objekt (vastas-ese, nagu heideggerlased saksa Gegenstand’i tõlgivad), vaid teatav eluakt, suhtlussündmus, mis ei vaja niivõrd või ainult nautimist või tõlgendamist, vaid teatavat vastastikusust. Selline kriitika püüab ka ise olla samasugune suhtlussündmus, kusjuures tema suhtluspartneriks pole teised lugejad ega ka mitte kunstiteose autor, vaid teos ise – ja seega on selline kriitika ka ise teatud määral eluakt sellises tähenduses, nagu seda võib olla luuletus, lavastuse roll või maal.

Ma ei pea siin silmas sugugi seda, et selline kriitika peaks olema kuidagi poeetiline või ise kunstiteos – ei, see peaks siiski jääma kriitikaks, omaette valdkonnaks, mille funktsioon on pakkuda retseptsiooni, tõlgendusi, mõtestusi, tuua kunstiteos kultuurilisse kommunikatsiooniringi. Oluline on just spetsiifiline hoiak kunstiteose suhtes. Sellise kriitika põhiküsimused on „mida ma pidanuksin tundma ja mõtlema või võinuksin tunda ja mõelda, et luua selline teos?” ja „millised tunde- ja mõtteolukorrad oleksid vajalikud, et selline teos saaks sündida?”.

See on teatavas mõttes teose autoriks kehastumine, kuid mitte autori intentsioonide oletamine, vaid teose uuesti loomine selle kaudu, et teosest tuletatakse selle loomise eeldused. Mingis mõttes on see ka loomisprotsessi oletuslik tagurpidi pööramine – kuid loomisprotsess polegi kunagi ühesuunaline, vaid seisnebki pidevas algimpulsside ja lõppväljundi vahel liikumises ning vastastikuses korrigeerimises. See on mingis mõttes kahe eelmise hoiaku segu: autori intentsioonide asemel on keskmeks iseenda mõtted ja tunded, kuid mitte teose passiivse adressaadina, vaid teose aktiivse edasiloojana. Autori teadlike või ebateadlike sihtide asemel eksplitseeritakse iseennast, kuid mitte elamusi saava publikuna, vaid sellena, milleks kunstiteos tegelikult üles kutsub – maailma kaasloojana. Võiks öelda, et siin tegeldakse teose tõlkimisega iseenda omaks ja iseenda tõlkimisega autoriks.

Selline kriitika ei pea tingimata olema positiivne, sest selline hoiak võib viia ka äratundmisele, et kui mina oleksin sellise teose loonud, siis oleksid mu mõtted ja tunded sellised, mida ma pean valeks või liiga algeliseks. Kuid vähemasti olen ma teosel lasknud olla see, millena ta on loodud – elus suhtluse juhtum. Sellise hoiaku taga on arusaam, et iga teos on algupärane suhestumine maailma artikuleerimise võimalustega, epistemoloogiline akt.

Ma ei arva, et mõni neist kriitika viisidest oleks teistest parem – kõik on vajalikud, et katta kunstiteoste toimimisviiside täielikku diapasooni. Oma mitte just kõige mahukama kriitilise tegevuse juures olen aga püüdnud jõudumööda silmas pidada toda kolmandat hoiakut, sest mulle näib, et alles sellise hoiaku mängutulekul muutub kriitika kunstiteoste endiga võrdväärseks inimlikku olemist mõtestavaks tegevuseks. Kunst on kommunikatsioon, mis on tavasuhtlusega võrreldes komplitseeritum, seega sageli täpsem ja uut informatsiooni ning modaalsusi juurde tekitav kommunikatsioon. Ma arvan, et ka kriitika võib olla samasugune.

Sa arvad, kõik saab korda

Eesti Päevalehes ilmus arvustus Jan Kausi romaanile "Ma olen elus".

SA ARVAD, KÕIK SAAB KORDA

Jan Kausi uus romaan „Ma olen elus” on tema senistest kõige mahukam ja ilmselt ka kõige rohkemate tegevusliinidega. Mul on isiklik pingerida Kausi romaanidest. Seni oli selles esikohal tema esikromaan „Maailm ja mõni” (2001), järgneb kolmas romaan „Hetk” (2009), mille puhul veetles eelkõige teatav vaikselt rulluva jutustamise atmosfäär ning veenev Tallinna ruumipoeesia esitus. „Tema” (2006) tundus olevat kuidagi konstrueeritud sündmustikuga ega haaranud väga kaasa, „Koju” (2012) puhul jäi tunne, et tegu on päris huvitavate novellidega, mis on miskipärast üheks romaaniks kokku kleebitud.

Nüüdne romaan jagab „Maailma ja mõnega” minu jaoks esikohta. Põhjus on lihtne – neid on kõige mõnusam lugeda, nende puhul on kõige lihtsam ennast teksti voolamisse unustada. Ja see on ilmselt üsna loogiline, kui arvestada seda, mida Kaus ise on nende romaanide kirjutamisprotsessi kohta öelnud. Mäletan, et „Maailma ja mõne” kohta on Kaus kuskil intervjuus tunnistanud, et ta kirjutas selle kiiresti ja lobedalt (nii nagu vist enamasti inimesed oma esikromaane kirjutavad, eriti kui need saavad ainet autobiograafiast), erinevalt „Temast”, mille kirjutamine võttis aega ja läks konarlikult. See vahe on neid romaane lugedes kohe tunda. Nüüd oli mul juhus Janilt romaani trükikojast tuleku päeval kuulda, et seegi romaan on kirjutatud kiiresti ja „nagu torust tuleb”. Ja seegi on lugedes tunda. Jutt voolab vabalt, see haarab kaasa ja hoolimata väga paljudest tegevusliinidest moodustub sidus loomaailm.

„Ma olen elus” hõlmab üsna pikka ajavahemikku sõjaeelsest ajast tänapäevani ning sisaldab mitut liini. Kui nüüd püüda kõik need üles lugeda, saab pilt üsna kirju: vennad Harald ja Georg, nende suhted isaga, nende ema armastuslugu, Haraldi laste lood (Mihkli bänditegemise lugu ning suhe Kellyga; Eve suhe Rasmusega), Haraldi naise Lara müstilisepoolne lugu, parteiintriigid Hannes Alteri ümber, geeniuuringute firma afäärid ning surematu mehe Arnold Huitbergi põgenemise lugu, kohaliku pastori Ropsi lugu nimetuks jääva naisega – ja väiksemaid kõrvalliine on veelgi. Kõik need on omavahel põimunud orgaaniliseks tervikuks, nii et isegi fantastiline Huitbergi surematus saab muu üsna realistliku tegevustiku keskel usutavaks. On kindlasti üks oluline romaani voorus, et erinevad realismi astmed ja registrid – üksühesest olmelisusest kuni maagilise realismini – on suudetud toimivasse dünaamikasse panna. (On küll üks koht, mis mõjub natuke irdselt nagu „tolksti see imelik pisuhänd” - kui rahva legendidest tuntud kassnaine muutub ühes stseenis reaalseks; siin on Kaus ilmselt oma kirjutamislõbule liialt järele andnud.)

Kausi romaanid – ja iseäranis see nüüdne – annavad tunnistust, et loomelaadilt on Kaus ilmselt eelkõige novellikirjanik. Tema romaanid on kas pikaks arendatud novellid (nagu näiteks „Hetk”) või siis novellide põimikud. Viimasel juhul on küsimus selles, kuivõrd paratamatult need novellid üksteist vajavad. Romaani „Ma olen elus” puhul on see ühtesulatus õnnestunud. Novellipärane efekt – elliptiline, väljajätteline, valikuline, tihendatud tegelikkusekujutus – hakkab tööle romaani mõõtu mastaapides. „Traditsioonilise” romaani puhul nõuaks kogu selle materjali esitus korraliku panoraamina kindlasti kaks-kolm korda rohkem mahtu; praegu on romaan 280 lk pikk ning on korraga nii sisuliselt eepilise haardega kui ka väljenduses ökonoomselt lüüriline. Nii et kindlasti pole tegu „lobiseva” romaaniga, vaid mahust hoolimata tiheda tekstiga. Kindlasti on sellisel laadil eesti kirjanduses oma traditsioon, meenutagem kas või Mati Undi „Sügisballi” või Jaak Jõerüüdi „Raisakulle”, mis mõlemad koosnevad paralleelsete ja omavahel vaid kaudselt seotud tegevusliinide kujul esitatavast panoraamist. Kausi romaan on nendega võrreldes isegi rohkem „läbi õmmeldud”.

Üks probleem, mis mul on Kausiga olnud, on see, et tema tekstid mõjuvad aeg-ajalt liiga „pehmetena”, heasoovlikena, inimhinge siselõhesid kokku kasvatada püüdvatena. Loomulikult tuleb see sellest, et Kaus on maailmavaatelt teatavat liiki humanist (nagu ta seda ka ise korduvalt deklareerinud on). Kausil on kalduvus inimesi eluga lepitada, ja see viib teinekord natuke pingutatult heakõlaliste kompositsioonideni. Kaus püüab trööstida. Kausi puhul olen nii mõnigi kord igatsenud seda, et ta pelgaks vähem trööstimatusse sukelduda, lubaks asjadel lahendamatusse suubuda. Eesti viimase kümnendi hiphopis on kaks laulurida, mis võiks iseloomustada kaht erinevat viisi, kuidas kunst võib inimeste hingi korrastada. Tommyboyl ja Külalistel on „Kõik saab korda-korda-korda, sest ta armastab sind”; Toe Tagil on „Sa arvad, kõik saab korda – aga tegelt ei saa.” Eks mõlemad on täiesti aktsepteeritavad viisid – kas pakkuda mudeleid, mis hoiavad alal hellitavat lootust, või siis näidata, et ka lootusetuse väljaütlemisel on oma jõudu andev vägi.

„Ma olen elus” puhul tüürib Kaus romaani lõpu muidugi ikkagi pealispinnal tommyboylikku humanismi, kuid süvenedes pole see üldse nii ühene. Romaani pealkirjaks oleva lause sõnab finaalina naine, kes on vähile kaotanud oma rinna, mehele, kes on ta selle pärast ühe korra juba tagasi lükanud – „õnnelikus lõpus” on paras annus mõrudust ja kainust. Ja ka teiste tegevusliinide puhul ei saa rääkida klassikalistest õnnelikest lõpplahendustest, mitmel puhul on lõpptulemus suisa traagiline või poolik. Nii et minu maitse jaoks on Kausi nüüdses romaanis ka parajal määral toetagilikku illusioonitust. Just selles, et kirjandus võib anda tuge ka asjade mitte-kordasaamise kujutamise kaudu, õieti selle kujutatavuse tõsiasja enda kaudu, on mu meelest üks kunsti imesid ja üks tema hädavajalikke funktsioone.

Kui minult küsitaks, mis on Kausi romaani „sõnum”, siis ega ma vist väga ühemõtteliselt seda öelda ei oskakski. Romaani pealkiri väljendab seda tegelikult niigi – siin kujutatakse erinevaid elusaatusi, seda, kuidas inimesed oma antustega (mis teinekord on traumaatilist päritolu) toime püüavad tulla, kuidas nende saatused omavahel paratamatult ja valitsematult põimuvad, kuidas nad võivad üksteise saatusi nii rikkuda kui heastada. Ja selles ei puudu saatuse antiiktragöödialik tähendusvarjund, kus inimesed lihtsalt viivad oma determineeritud elujooni täide (Haraldi ning tema erinevate suhete ja seotuste puhul on see eriti ilmne). Näib, et Kausi romaani üks oluline elutundeline joon seisneb selles, et kui üldse, siis saavad saatused tähenduse tagasivaates, „reaalajas” polegi suurt midagi muud öelda, kui et „ma olen elus” ning püüan teha valikuid oma võimaluste piires (ja need piirid koosnevad päritolust, juhuslikest enesesisendustest, ettenägematutest katkestustest jne). Ning et kõige selle juures on inimesel siiski võimalus teha mingeid otsuseid. Kaus ei ole kindlasti kirjanik, kes laseks oma kangelastel täielikku absurdi suubuda, ikka säilib selle juures teatav usk inimese vabadusse. Ja see pinge saatuse ja vabaduse vahel on nüüdses romaanis orgaanilise kuju leidnud.

Mulle näib, et „Ma olen elus” on ilmselt Jan Kausi maailmavaatelise hoiaku seni kõige läbitunnetatum ilukirjanduslik väljendus. Või kui see kõlab liiga ülespuhutult, siis on see raamat, mis kindlasti haarab lugedes kaasa.

Hullunud Tartu 2014

Mõned muljed Hullunud Tartu festivalidelt.

(sulgudes). ;paranoia 2014

Kirjastuselt ;paranoia ilmus kogumik "(sulgudes)", mis sisaldab eksp-töötlusi Prantsuse kirjaniku Xavier  de Maistre'i reisikirjaparoodiast "Reis mööda minu tuba" (Voyage autour de ma chambre, 1794). Projekti tutvustust ja arvukat autorite nimestikku vaata siit.
De Maistre'i originaal on loetav siit, kuid "(sulgudes)" autorid ei olnud kirjutades algtekstist teadlikud, nii et võimalikud kattuvused algtekstiga ei ole sihilikud.

Minupoolsed neli peatükki:

XXX peatükk.

Kes oleks vajutanud oma silmi eelmisse peatükki, oleks teinud suure vea. Ma rääkisin halba,et leida tänuks nende haledat kisa ja ükskõiksust; aga ma ei öelnud midagi paljude heategevuslike meeste kohta, kes magavad, samas kui teised on lõbusad, püsti koidikuni ja lähevad päästma ebaõnne, millel pole tunnistajaid. Ei, ma ei läbi vaikust - ma tahan kirjutada pool lehekülge, mida kogu universum peab lugema, et teha viga.

Seega jagasid oma varanduse nende vennad; pärast palsami külvamist jäi nende südameisse kortsunud valu, nad lähevad kiriku, väsinud, pakuvad oma palveid Jumalale ja tänavad teda tema eeliste eest: valguses üksildane lamp võitleb templis koiduga, ja juba nad kummardavad altari ees,tema vihase kõvaduse ja meesteahnuse ees, ta hoiab oma välku löömisvalmina! Ja teeb vea.

XXXI peatükk.

Ma tahtsin midagi öelda neile kahetsusväärselt matkates, sest see idee oma viletsuses tihti tõmbab mind mööda teed, ja teeb vea. Ma peatusin äkki, mu sedaan, ja mu tuba tundus imeliselt kaunistatud. Mis tarbetu luksus! Kuus tooli! kaks tabelit! kontoris! peegel! mida suurustlus! Üle minu voodi roomab roosa värv, ja valge voodi ja kaks madratsit tunduvad trotsivat toredust ja pehmust,see on viga. Need mõtted panid mind ükskõikseks, ja peegelduste peegeldused, mu juurdepääs filosoofiale sai nii suur, et ma ei näinud palli teises toas, ma võisin kuulda viiulit ja klarnetit, minu mõlemad kõrvad täis Marchesini meloodilist häält, häält, mis on nii tihti pannud mind ennast kahjustama, viga tegema. Vaatasin ilma emotsioonita, kõige ilusam naine Torinos: Eugenie ise, riietunud pealaest jalatallani kätesse. Tegin vea.

XXXII peatükk.

Aga lubage mul küsida teilt, härrad: kas teil on sama lõbus kui enne komöödiat? Ise ma tunnistan, et juba mõnda aega kõik need rohked kohtumised inspireerivad mind mõneti terroriks, ja nad teevad vea. Ma ründan pahaendeliste unenägude kaudu, ja teen vea. Asjata ma teen oma parima, hunt, see tuleb alati tagasi, sest mu hing on nüüd üle ujutatud tumedaist mõtteist ja südantlõhestavaist pildest, kõikjal teemaks kurbus - nagu vigane kõht muudab kõik mürgid veaks. Igatahes, siin on minu unistus: Millal ma olen üks neist, keset rahvamassi, meeldivat meeste kallistamist, tantsimist, laulmist, nuttu, mis tragöödiagagi väljendab vaid rõõmu, avatust ja südamlikkust? Kui selle viisaka koosolemise keskele tuleks valge karu, filosoof, tiiger või mõni muu loom, kisendaks ta meeletu häälega: "Õnnetud inimesed, kuulge tõde, mis räägib teile läbi mind: sa oled! rõhutud, muserdatud, sa ei ole rahul, sa igavled. Kao see letargia! Kao, sa oled vaba, tõmmake oma kuningat troonil ja oma Jumalat tema pühamus! Tehke Viga!"

Me näeme, et see peatükk on kirjutatud 1794; sellega on tehtud viga.

XXXIII peatükk.

"Ei, ei, vaene poiss, ja sina ka, mu Rosine, mu mured ja magusamad puudutused, lähme. Las kaashäälikud jääda siia maha. Igav."